Oleks siis, et midagi oma enesetunde parandamiseks ette võtaks!

Õnneks tean ka inimesi, kes on ära tundnud, et alustada pole kunagi hilja. Tean neid, kes on sporti tegema hakanud alles neljakümneselt ning saavutanud suhteliselt lühikese ajaga hiilgava vormi. Hakkavad aga tasapisi jooksma, ja aasta pärast silkavad möödaminnes viisteist kilomeetrit, nii et pole asigi. Endal silm särab peas.

Suhteliselt hilja alustamise põhjused on muidugi erinevad. Tihtilugu on põhjuseks täiesti käest ära lastud tervis. Kui ikka arst ütleb, et mees, kui sa kohemaid oma eluviisi ei muuda, suitsetamist maha ei jäta, peki näost sisse ajamist ei lõpeta ja kepikõndi tegema ei hakka, siis oled aasta pärast surnud — siis hakkab tuluke peas plinkima. Olgu see paljukirutud elu nii vilets kui tahes, surra ei taha keegi.

Aga eks leidu ka selliseid, kes ilma suuremasse hädasse sattumatagi äkitselt taipavad, et elu vajab muutust. Ei pruugi isegi olla mingit teistele silmaga nähtavat põhjust, näiteks võikaid pekke või kurja haigust. Mõni lihtsalt mõistab suhteliselt hilja, et inimese keha on loodud liikuma — mitte kaheksa tundi laua taga istuma, teist kaheksat horisontaalis teleka ees vedelema ja kolmandat kaheksat maha magama.

Kõige parem osa on liikumisharjumuse kaasa saanud juba varasest lapsepõlvest, olgu siis vanemate hea eeskuju najal või koolist, kust spordipisik tihti pärineb. Juba lapsest või teismeeast peale sporti teinud inimestel enamasti kehakaalumuret ja hullemaid tervisehädasid ette ei tulegi. Paganama lihtne!

Kadriorus ringi silgates näen väga erisugusel tasemel ringiliikujaid: tädid teevad kepikõndi, mõni marsib kiirkõnnil oma igapäevaseid ringe, sest tervis (arvatavasti süda) suuremat koormust ei luba. Mõned sörgivad ja vaatavad läbitud kilomeetrite asemel hoopis aega (jooksevad näiteks tund aega), teised teevad jälle vägevaid kiirendusi. Ühel on koguni raskused käe otsas, et trenn eriti karm oleks.

Kuigi tervise poolest on muidugi tore, kui liikumisharjumused pärinevad õrnast east, on hiljem alustamisel siiski ka üks eelis: täiskasvanud inimene mõistab kergemini kui väga noor, et võistelda ei ole tal mitte kellegi muu kui iseendaga. See on igasuguse trenni puhul hea ja mõistlik eeldus. Oskus jälgida oma enesetunnet on muidugi ka arendatav, aga täislatvas isend oskab seda enamasti adekvaatsemalt tähele panna.

Ja muidugi on jooksmine ka ainult üks võimalus. Aga minu meelest on sellel teiste alade ees mitu eelist. Esiteks see, et selleks pole peale hea tahtmise mitte midagi vaja. Ilm on meie laiuskraadil jooksmiseks sobiv tegelikult aasta läbi — sel talvel polnud vist küll kordagi üle kümnekraadist külma. Ja isegi kui seda ette võib tulla, siis väga lühikeseks ajaks.

Jooksmiseks sobivad peaaegu kõik kohad. Muidugi on park või mets kõige parem, aga kui sul paremat pole, siis kannatab ka linnatänaval lipata. Alati on võimalik valida mõni selline koht, kus liiklust vähem. Mingit spetsriietust või -varustust pole tarvis, kuigi jah, jalanõud võiksid olla korralikud. Aga see pole ausalt öeldes märkimisväärne väljaminek.

Jooksmaminekuks pole vaja mingit saali või muud peent kohta, kuhu saab minna ainult kindlal ajal mingi summa eest. Lähed, kui tahad, jooksed, palju parasjagu tuju on. Oled üleni iseenda peremees, koormust määramas enesetunne. Võid ju osta pulsikella, kui kardad endale liiga teha — või kui soovid täpseid eesmärke seada ja nende saavutamist jälgida. Minul seda pole, puudust ka ei tunne.

Ükskord otsustasin lapsi irriteerida ja hakkasin uurima, kas nad ikka minu eest hoolitsevad, kui ma vanaks ja viletsaks jään. Tegin silmakirjalikult hädalise näo ette ja pärisin, mismoodi nad minuga toimivad, kui olen ükskord kaheksakümmend ja niru. Vastuseks kuulsin: emme, aga sina ju ei jäägi viletsaks, sina käid ju vanast peast kah jooksmas ja seisad pea peal!

Ja täitsa õige, nii ongi. Mul pole tõesti plaanis vanadusest nõdraks jääda, ja nii tore, et lapsedki seda teavad. Praegu ma muidugi mingis võistlusvormis pole, aga kaheksakümneselt, kui suurem osa pekinägusid on ammugi otsad andnud ja teine osa lebab haiglavoodis juhtmete küljes, jooksen mina maratoni ja nopin seeniorite klassis medaleid.