Tavaliselt rääkisid nad palju, sädistades nagu noored linnud, kui rääkisid üksteisele kõigest ja kõigist, aga mitte täna õhtul. Rosemary kuulas nende sammude kaja ja omaenda kiireid südamelööke, mis tagusid kõrvades. Ta vaatas kõndides poisi nägu küljelt. Selle kuju tundis ta isegi pimedas, ta oli seda kõikjalt suudelnud, võlutult avastades mehe näo maitset.

Varsti jõudsid nad pimeduse tumedamate varjudeni, mis nende lähenedes muutusid basseini ümbritsevaks telliskivimüüriks. Müüri ääres oli vana puu, mille alumised oksad rippusid just ujula tagumise müüri kohal. Pimedas oli see nagu väljasirutatud kätega hiiglane.

Äkki jooksid nad mõlemad kallakult alla puu poole. Komistasid rohumätastel, lahtised libled kleepusid nende mudaste põlvede külge nagu jahu kleepjate sõrmede külge.

Kui nad puu all seisid, näis see palju kõrgem.

“Ma ei usu, et ma saan,” ütles tüdruk.

“Saame küll,” ütles poiss.

Jälle aitas ta tüdrukut kõrgemale, seekord puu esimese oksani, mis oli samblast märg. Rosemary sõrmeküüned vajusid oksal roomates rohelisse massi, kui ta sellest kõvasti kinni haaras. Hetkeks oli ta hirmul, kuid liiga piinlik oli tagasipöördumiseks ettepanekut teha. Nii libistas ta end teisel pool oksalt alla, nägu müüri poole ja jalad vehklemas, kuni nad leidsid puust piknikupingi rahustava toe.

Ta pöördus ja hüppas pingilt maha basseini ümbritsevale laudisele.

Kõik oli vaikne nagu saladus. Kuu oli nüüd juba kõrgel, supeldes hõbedase valguse süles. Puldankate oli basseini veepinnale lahti rullitud ja nägi pimedas välja nagu jääkate, millel võiks uisutada. Laudise kaugemas servas seletas silm vetelpäästja tühja tooli, mis vaikides öist ujulat valvas. Rosemary pilk seletas veel kella ümmargust numbrilauda ja selle all laudisel keerduvat köit, mis nägi välja nagu uinuv madu.

Kostis kerge põntsatus ja George seisis tema kõrval põlvedelt prahti pühkides ja käsi oma lühikeste pükste külge kuivatades.

Rosemary püsis vaikselt, tundis, kuidas ta süda peksleb vastu roidekaart nagu õhupall, mis lahti pääsedes tema kurgust välja kõrgele taevasse lendaks.

Sõnagi kostmata nihutas Rosemary ennast basseini servale ja keeras tagasi vett ööseks katva teki ühe nurga. Vilksatas hõbedast kuma. George läks ümber basseini ja võttis teisest nurgast; üheskoos koorisid nad katte tagasi, kuni bassein oli vaba, veepind täiuslik ja habras.

Nad olid nüüd basseini vastaspooltel. Pimedas oli raske üksteise nägu näha.

Rosemary kummardus ja sidus hoolikalt lahti oma rohmakate kingade paelad. Paigutas need hoolikalt enda kõrvale ja rullis valged sokid alla. Teisel pool basseini nägi ta varju, mis oli George sedasama tegemas.

Siis vaatasid nad mõlemad üksteisele otsa, paljajalu, kuid riides. Siis nad hüppasid. Võib-olla hüppas tema esimesena, võib-olla jõudis George sekundiga temast ette, kuid nende vetteplartsatus oli üksainus veest koosnev hüüumärk.

Vee all oli ta üks kleidi ja juuste sasipusa. Öö oli imeline, tundus, nagu hüpanuks ta auku, mis pime ja külm ja sügaval maa all. Basseini teisel pool oli näha liikumist – keegi oli veel koos temaga seal augus.

Tüdruk vupsas korgina üles pinnale. George hulpis selili, varbad veest välja turritamas. Ta naeris kuldseid naerujugasid.

Rosemary ujus George’i juurde, tõmmates ööd sõrmede vahelt läbi. Pööras siis ümber, kuni temagi hõljus selili. Kuu nägi välja nagu oleks laps selle taevasse joonistanud, ja tähed, nagu oleks nad pesupulkadega üles kinnitatud. Ta vaatas taevasse ja kujutles, et taevas vaatab teda. See muutis ta kurvaks ja kurbus tagus rinnus.

Rosemary sukeldus vee alla, soolased pisarad uhuti minema klooripisaratega. Ujus kahe basseinipikkuse jagu rahulikult rinnuli ja siis tõmbas end basseinist välja.

George hulpis ikka veel. Ta oli täiesti vaikne, välja arvatud sõrmede sulin, kui ta neid külgedel veest läbi tõmbas, pimeduses ringe tekitades.

“Kas sa arvad, et minust saab keegi, Rosemary?”

Tüdruk istus basseini serval, põlved vastu rinda, vaatas poissi ning tilkus veest.

“Mida sa sellega mõtled?”

“Kas sa arvad, et minust saab keegi oluline?” ütles poiss.

“Miks sa küsid?”

“Taevas on nii suur, kui seda niiviisi vaadata. Tundub nii tähtis.”

“Ma arvan, et sa oled oluline.”

“Nii et sa arvad, et minust saab keegi?”

“Jaa,” ütles tüdruk, “Muidugi saab, ma tean seda.”

Betoonpõrand oli paljaste jalgade all krobeline. Juuksed tilkusid näole ja süda tagus kõhukoopas. Kõht valutas. Ta tahtis poisi kehasse pugeda ja proovida, kuidas ta sinna passib, tunda, kuidas oleks olla George, voolata läbi tema vere ja ujuda tema ajus. Ta ei suutnud ette kujutada, et võiks midagi enamat soovida.

Ta tundis poissi naeratamas, isegi kui teda ei näinud. George rullus rinnuli ja ujus basseini servani. Välja ronides võttis ta tüdrukul käest ja tõmbas ta endaga kaasa, kuni nad seisid basseiniserval, märjad käed tihedasti üksteise ümber. Tüdruk värises nagu laps, kuigi nad suudlesid nagu täiskasvanud.

Keegi ei käsi tiigril jahti pidada, kuid ta möirgab sellele vaatamata. Tüdruku keha möirgas, kui nad suudlesid, keeltega üksteise huuli ja suud avastades. Tuli põles ta sees, teda tuhastades. Pimedus ei olnud enam hirmutav.

Nad tõmbusid üksteisest eemale, harutasid lahti oma kehade keerulise origami just parasjagu niikauaks, et riiete kallal sakutada.

Lahti riietudes tundus nagu nad kohtuksid esimest korda. Kaks ärevat alasti keha seisid basseiniserval üksteise vastas.

“Ma ei taha sulle haiget teha,” ütles poiss.

“Ei sa tee.”

Nad laotasid oma märjad riided maha ja heitsid koos nendele, tüdruku soojus muutus poisi soojuseks ja poisi soojus tüdruku soojuseks. Poiss suudles ta põski ja silmalauge ja suud. Pind oli kõva ja kraapis nahka, liiga palju oli neil küünarnukke ja kondiseid põlvi ning see tegi haiget ja tüdruk nuttis ning ta süda oli tulvil ja poiss hoidis teada kõvasti ja ta tundis end elusa ja metsiku ning ujuva ja langevana.

Neitsilikkuse kaotamine ei tundunud kaotusena. Pimedas leidsid nad teineteise ja hoidsid kõvasti kinni.

Koju jõudnud, puges ta vaikselt oma magamistoa aknast sisse, riputas kleidi toolileenile kuivama ja lipsas voodisse, mässides end roosasse karikakardega tekki. Magama jäädes mõtles ta kuust, mis teda jälgib ja arutles, kas ta peaks häbi tundma, kuid siis tuli talle pähe, et kuu on seda ilmselt varem juba näinud tuhandete ja tuhandete aastate jooksul.

Soovid raamatut edasi lugeda? Suundu meie Facebooki lehele, kus toimub kuni esmaspäevani suvine raamatuloos.