Ja isegi see ei loe, et nad mõni aeg hiljem avastavad, et tegelikult pole seda kleiti ja kübarat üldse vaja ning et soetatud sai järjekordne paar mitteistuvaid pükse.

Ma ei tea, kuidas muuga, aga kindel mis kindel, et halvasti istuvaid pükse, koledat seelikut või vastikult pigistavat rinnahoidjat soetada pole mingi kunst. Ja põhjus on imelihtne — vaadake, millised on meie kaupluste proovikabiinid! Seal polegi võimalik midagi korralikult selga proovida, sest kord on kabiin imepisike, kord kabiinikardin vales mõõdus või uksed ligadi-logadi. Või käib müüja muudkui piilumas ja tüütamas, et kas sobib ja järsku peaks ta midagi veel juurde tooma.

Ilmselt pole see ainult minu kiiks — kaupluste proovikabiinidega on pidevalt mingi häda. Kõige sagedamini juhtub seda, et kabiini ees olev kardin, õigemini riidetükike, on täiesti vales mõõdus. See on nii lühike, et teksaseid ja muidu pikki pükse proovides poen ma lausa kabiini kõige tagumisse nurka, sest muud moodi ei saa. Nii kui kummardud või kükitad, paistab taguots järjekorras olijatele ja tervele müügisaalile ära. Vähemalt selline tunne tuleb kitsukeses prooviruumis manööverdades peale. Aluspükse, õudus küll, ei tasu nii proovima hakatagi.

Teisel juhul on kardin altpoolt küll paras, aga niipalju oidu pole poepidajatel olnud, et see oleks laiuselt paras. Tõmba kuidas tahad, ikka jääb mingi pragu alles. No ja kuidas sa proovid seal pesuväel kleite-pluuse, kui kogu aeg on tunne, et mõni kõrvaline silm või hull pervert sealt piilub. Lausa jube! Kusjuures ma olen surmkindel, et osa neist meestest, kes passivad igavleva näoga proovikabiinide lähistel, justkui ootaks oma naist või tütart, ongi ehtsad perverdid! No mida nad seal muud teevad? Terase silmaga uurivad, et ega kardina vahelt mõnda paljast ihulappi paista.

Ega sellega mu proovikabiini foobia veel lõpe! Kas olete aru saanud, miks on osa proovikabiinide seinu nii madalad, et vabalt näed üle ääre ära, kes sul kõrvalkabiinis on ja mida ta selga ajab? Hea veel, kui seal on mõni naine, kes oma pikemat kasvu häbenedes küürakil rinnahoidjat proovib. Aga osas poodides on ju meeste ja naiste kabiinid kõrvuti!

Ja siis veel need tüütud müüjad, kes käivad kardinaid näppimas ja piilumas, et ega ma ometi turvaelementi riidetükilt ära kisu, ja ähvardavad sildid, et kabiinides on videovalve! Minu arust on see ehtne inimõiguste rikkumine ja ahistamine — no mismoodi ma koorin ennast pesu ostes alasti, kui samal ajal jälgib mind läbi kaamera turvamees? Huvitav, kas hommikuti tõmbavad turvamehed loosi, kes saab kaameraga proovikabiine piiluda?

Sama hull kui kardinate näppimine on müüjate puhul see, et nad püüavad läbi kardina või kabiiniukse juttu teha. Et kas kõik on hästi ja kas sobib. No mida nad arvavad — et ma hüüan samamoodi vastu, et ei ole hästi, et olen end paksuks söönud ja mitte midagi selga ei mahu? Aga võib-olla osal klientidel on neist kasu kah — mõnel vanapoisil või sellisel. Temal võib lausa hea meel olla, kui müüja tuleb appi. Et las vaatab, kas mahub selga ja kas sobib. Tassigu aga saalist asju juurde ja küll midagi ikka kaubaks läheb.

Üks asi veel — kui kabiini uksed on korras ja ruum ise paras, siis valgustusega on peaaegu alati mööda pandud. Tavaliselt pole ju inimesed näost sinakad, suurepoorilise nahaga, valge lotendava ihuga? Aga proovikabiinis on, ja alati.

Ja üks mis kindel — peeglisse vaadates on silmad alati punased, justkui vampiiril või küülikul. Mina ei tea, mis nipiga on sellised peeglid ja lambid sinna sätitud, aga sellise näoga ei sobi tavaliselt ükski riietus.

Mina nendesse kabiinidesse minna ei taha! Aga proovima ju peab. Ka lihtsurelikele võiks olla see võimalus, et tassid hunniku meeldimahakanud rõivaid koju, proovid rahulikult ja need, mis ei sobi, viid tagasi. Ja siis maksad nende eest, mis endale jätad. Olen kindel, et nii ostetaks tegelikult palju rohkem. Seda müüjad ju tahaksid?

Delfi Naisteleht 7/28/2008