Arvan, et minu puhul peitub põhjus kahes eriti halvas söömisharjumuses:

1. Ma söön liiga kiiresti.
2. Ma ei pööra oma toidule söömise käigus piisavalt tähelepanu.

Esiteks, ma söön sõna otseses mõttes turbokiirusel. Kusjuures kõige huvitavam on see, et paljud minu tuttavatest, kellel on mitu venda või õde, on samuti kiired sööjad. Eks see ole loomulik, sest väiksena pidime ju kogu aeg toidu pärast võitlema — kes ees, see mees! See tunne, et „äkki mulle ei jätku, kui ma ruttu ei söö“, ei ole mind siiani vist päris maha jätnud, kuigi elan juba ammu üksinda ja teen vaid endale süüa.

Probleem on selles, et kui ma nii kiiresti endale toitu sisse ahmin, siis täiskõhutunne ei jõua selle 5 minutiga tekkida. Ja nii sööngi üle, sest ma arvan, et mul on lihtsalt rohkem vaja. Tegelikult oleks palju parem süüa aeglaselt, sest siis saadaks mu aju õigel ajal õigeid signaale.

Teiseks, ma ei jõua selle kiire söömise juures oma toitu NAUTIDA! Ma ei mõtle üldse, kas mulle mingi toit tõesti maitseb, milline on selle lõhn ja tekstuur ning kas see söök mind tõesti rahuldab. Probleem peitub arvatavasti selles, et ma söön pea alati kas arvuti taga või millegi muuga tegeledes, näiteks raamatut lugedes.

Et nendest harjumustest lahti saada, peaksin ma kõigepealt lõpetama arvuti taga söömise. Kui ma tahan, siis ma leian need 15-20 minutit oma päevast, mille pühendan teadlikult oma toidu nautimisele. Lisaks peaksin üritama aeglasemalt süüa. Olengi nüüd paar päeva üritanud teadlikumalt toituda ning isegi stopperiga aega võtnud, et vähemalt 15 minutit ikka täis tuleks. Soovitan seda nippi ka teistele, kellel on ülesöömisega probleeme, sest minu puhul tundub aitavat küll!

Heidi kirjutab Kaaluabis tervislikust toitumisest ja sportlikust eluviisist. Kui soovid tema kohta rohkem teada, külasta tema blogi aadressil http://heidi.tarkpea.ee.