Ma pole kunagi eriti peenike olnud, aga paks ka mitte, selline üsna keskmine. Seda seetõttu, et olen nii kaua kui mäletan dieeti pidanud. Ses mõttes, et ma ei ole kunagi saanud süüa seda, mida hing ihkab, sest õhtul söödud burks ja joodud siider on hommikul kõhupekina kõigile näha. Olen olnud üsna tugeva enesekontrolliga ja end tagasi hoidnud. Mõnel õhtul jätnud söömata ja pidanud veepäevi jne. Naised, kel kehakaalu kõikimusega sama suhe, teavad, millest ma räägin.

Möödunud aastal umbes samal ajal alustasin uuel töökohal, mis seisneb peamiselt istumises ja arvutiekraani vaatamises. Kuna kogu aeg on nii kiire, siis pole liigagi tihti lõunal käimiseks aega ja tuleb süüa seda, mida kõige lähemast söögikohast parasjagu antakse. Väga tihti tuleb leppida saiakeste või šokolaadiga, mida saab nurgapealsest putkast ning needki tuleb alla kugistada oma laua taga, trükkides samal ajal teise käega järjekordsele kirjale vastust. Õhtul hilja koju jõudes (sest väga tihti tuleb teha ka ületunde) on hundiisu ja eneskontroll päevase nälgimise tõttu täiesti kadunud. Siis läheb kõik — kuni päris toit valmis saab, mugin võileibu või niisama juustuviile, näksin õuna või porgandit ja maitsen valmivat toitu rohkem kui vaja. Tegelikult peaks siis söömise lõpetama, aga ma alles alustan. Kui toit valmis, tõstan endale portsu ette ja suundun elutuppa teleka ette. Telekast seebikaid jälgides söön oma taldriku ilusasti tühjaks ja jään siis tavaliselt magama. Kui ei maga, näksin edasi...

Sellise elustiiliga ehk pidevalt kiirustades ja söögile mitte mõeldes ning kugistades sisse üsna suvaliselt seda, mis käepärast on, on aastaga juurde tulnud 10 kilo. 

Esimese paari kilo lisandudes mõtlesin, et ikka juhtub, nendest kilodest saan kiiresti lahti. Siis tulid järgmised paar kilo, kokku nüüd juba neli. Ohkasin, kurtsin sõbrannale, et ma pole veel kunagi nii paks olnud ja vandusin, et nüüd võtan end käsile ja raputan need pekid maha. Juba kuu aega hiljem oli veel kaks kilo juures. Siis andsin alla — mõni kilo ees või taga! Ja lisandusid ka järgmised kaks...

Peeglisse vaadates ei tunne ma end tegelikult enam ära. Ma mõtlen endast endiselt kui saledast, aga reaalsus, mis peeglist vastu vaatab, on rohkem kui õudne. Voldid siin, sangad seal, püksid pigistavad, rinnahoidja tekitab seljale "tiivakesi", kõht on nagu viiendat kuud rasedal. Mõnikord kõnnin tänaval, tunnen end oma kehas ja riietes päris hästi ja siis näen oma peegeldust vaateaknalt...ja tahaks maa alla vajuda, sest see, kes sealt vastu vaatab, ei ole enam mina! See on mingi rasvarull!

Ma tunnen end oma kehas nii halvasti, et ma ei tahagi enam kusagil käia ega kedagi näha. Istun kodus ja põen (söön ka). Õudselt piinlik on, et riidekapis on vist ainult kaks komplekti riideid, mis enam-vähem normaalselt selga mahuvad ja kusagilt ei pigista. Tunnen end koledana, paksuna ja ebaatraktiivsena. Tantsimas või sõpradega niisama väljas pole ammu käinud, ei taha, pole nagu tuju. Ideaalkaalus sõbrannade kõrval on paks olla ka, ma olen nendega koos nagu peletis. Rannas, loomulikult, käinud ei ole, sellisena ju ei julge! Ehk siis ma olen veel valge kah. Kergelt meenutan sardelli... Ühtki meest pole ka ammu lähedale lasknud, sest alastiolek on piin ja häbi ja seda ma ei taha.

Kahetsen nüüd kibedasti, et end nii käest lasin. Kahte-kolme kilo on palju lihtsam kaotada kui kümmet! Oleks ma kohe end käsile võtnud, kui esimesed kilod lisandusid ja esimesed püksid väikeseks jäid, poleks mul praegu nii ränki enesehinnangu- ja eneseusuprobleeme. Ma ei näeks välja nagu lapseootel naine, vaid tunneksin end hästi ja naudiksin suve. Ma ei ehmuks iga kord, kui peeglisse vaatan ega mõtleks tükk aega, kes see pekikuhi sealt vastu vaatab ja kus minu peegelpilt on. 

Aga ma otsustasin (ja seekord tõsiselt), et nüüd aitab. Ma saan sellest mustast august välja, kümnest kilost lahti ja enesekindluse tagasi. Algust teen kohe ja ei jäta enne, kui minu endine "mina" ja peegelpilt tagasi on.

Hoidke pöialt!