Maailmas, kus ülekaalulisus on üha suurem probleem, usuvad paljud teadlased, et midagi väga konkreetset on selle taga. Tihtipeale vaieldakse, kas meid teeb paksuks rasv või on süüdi hoopis suhkur.

Aga teeme ühe lihtsa katse. Kui me võtaksime lihtsalt suhkrutoosist valget suhkrut ja prooviksime seda süüa, siis ei suudaks me seda kuigi palju tarbida. Süda läheks lihtsalt pahaks. Sama on ka rasvaga- kui prooviksime süüa veel pakis olevat vahukoort, piisaks lonksust, et oma isu rahuldada. Kui aga panna need kaks asja kokku, oleme võimelised neid samu toiduaineid hoopis suuremates kogustes tarbima. Paljud uuringud kinnitavad sama, et meid ei tee paksuks mitte rasv ega suhkur, vaid kui need kaks asja on koos. Sellisel juhul oleme võimelised oma tavapärastest kogustest mitmeid kordi üle sööma. Sellist kombinatsiooni, suhkur + rasv, esineb väga palju. Siinkohal ei saa ennast kõrvaltvaatajaks pidada ka rämpstoidu austajad, sest ka näiteks friikartul pole midagi muud kui kombinatsioon suhkrust ja rasvast — kartulis esineb looduslik suhkur tärklise näol.

See kõik aga ei tähenda, et nüüd enam üldse midagi süüa ei võiks, sest tead ju isegi, et kui midagi endale täiesti ära keelad, siis seda rohkem sul isu selle järgi tekib. Elu on elamiseks ja maitsed nautimiseks. Lihtsalt pea maiustamisega piiri. Sea endale kindlad piirmäärad, millest üle minna ei tohi ja pea nendest kinni. Näiteks, et sööd magusat vaid hommikuti või siis maiustad vaid ühel päeval nädalas vms.

Minu jaoks on „eriti ohtlik” näiteks toorjuustukook- ideaalne kombinatsioon rasvast ja suhkrust. See maitseb mulle nii palju, et kui saaksin terve koogi ainult endale, ei teagi, kui palju seda süüa suudaksin. Seepärast söön seda harva, korra kuus ehk.