Trenniminek — võitlus iseendaga

Vaatan kella. Kell on 5 minutit viis läbi. Vajutan liftis korrusenuppu ja sõidan alla. Lõppenud on järjekordne tööpäev. Sean sammud trenni poole. Vähemalt mõte on selline ja terve päeva olen end selleks häälestanud. Avan ukse, et kontorihoonest väljuda, ja oh imet — väljas sajab vihma. Mida siis nüüd teha?

Viimane asi, mis ma teha tahan, on märjas ilmas mööda pimedaid tänavaid trenni jalutada. Lähen parem koju, söön midagi head ja mõnulen televiisori ees. Lähen hoopis homme trenni.

Või siis...
Astun spordiklubi uksest sisse, sean sammud riietusruumi ja valin endale välja sobiva kapi. Laon juba kotist kärmelt asju välja, et riided vahetada, aga miski on justnagu puudu. Kott tundub kuidagi tavalisest kergem. Ja siis ma avastangi, et unustasin enda trennijalanõud koju. Oh pagan! Mis siis nüüd? Sokipõisel ma küll mööda spordiklubi tatsama ei hakka ja jooksulindil sörkima. Lähen parem koju. Homme uus katse.

Kes poleks end sellistes seisudes varem leidnud. Trennis käijad teavad, millest ma räägin ja ilmselt on kordki elus igaüks valinud lihtsama tee ning trenni asemel sõbrannaga kohvitama läinud või lihtsalt sammud kodu poole seadnud.

Olen regulaarne trenniinimene olnud juba vähemalt 8 aastat, kuigi kooli ajal kehalise kasvatuse tunde lausa vihkasin. Võib olla oli see sellest, et keegi sundis mind tegema asju, mis ei tundunud just kergete killast olevat. Täiskasvanuna olen aga veendunud, et trennis käimine on elustiil ja viis end toonuses ning hea tervise juures hoida. Ja millegipärast, on külmetus või töö pärast kiire või viibin hoopis välismaal, kui ma trenni ei jõua, siis tekivad süümepiinad.

Üldiselt üritan nädala jooksul trenni jõuda vähemalt kolmel korral, heal juhul isegi neli. Tõsisemad sportlased teavad aga, et see ei ole tegelikult piisav ja nemad alla viie trenniga nädalas ei lepi. Minule aga piisab 3-4 korrast, see hoiab mind piisavalt vormis ja lubab mul suhu pista ka tüki kooki.

Aasta läbi aga end kokku võtta ja trenniks motiveerida pole kerge. Eriti pärast väsitavat pikka tööpäeva või hoopis suvel, kui väljas on 27 kraadi sooja, osal sõpradel on puhkus ja nad lebotavad rannas või on kuhugi mere äärde grillima sõitnud. Või kui sõbranna teatab, et kohtub vana tuttavaga vanalinnas ja läheb kuhugi välisterrassile head kokteili nautima. Siis tekib tunne, et miks peaksin mina olema see ainuke inimene maakera peal, kes jälgib oma rutiini ja läheb trenni.

Kui ma juba spordiklubis kohal olen, siis pole hullu ja tunnike saab kiirelt mööda ning trennist lahkudes on mul hea meel, et ma end kohale vedasin, sest tunnen end palju energilisemana. Räägitakse, et trenniskäijad tunnevad end ka enesekindlamana. Küll aga on enese motiveerimine trenni minekuks see kõige raskem osa ja kergem on end hoopis lasta mõjutada soojal päikesel või vihmasel ilmal, tuues neid ettekäändeks, et mitte minna.

Muidugi on ka perioode, kus ma olen missioonil ja enesega võitlema ei pea ning trenni jõuan ilma pikema mõtlemiseta. Tavaliselt juhtub see enne reisile minekut või enne rannahooaja algust, kui mul on suur tahe parimas vormis olla ja hea välja näha, või pärast suurt jõulusöömingut, kui keha nõuab trenni. Muidu aga leian ikka ja jälle end võitlemas mõttega ja leidmas vabandusi, miks järjekordne trenn vahele jätta. Kas oled sinagi samas võitluses iseendaga ja kuidas motiveerid sina end trennilainele?