Trennisõltuvus võib olla ohtlik!
Lisaks sellele, et Laura hakkas väga järsku väga suurekoormusega treenima, vähendas ta ka oluliselt söögikoguseid. Nii jõi tahommikuti pärast rulluisutamist ühe smuuti, lõunasöögiks sõi kana riivitud porgandiganing vahepalana paar munavalget ja kiivi. Enne õhtust trenni sõi Laura vesisetuunikalakonservi ja pärast sportimist veel ühe kerge eine. See oligi tematavapärane päevamenüü.
Enne trennihasarti sattumist kaalus 151sentimeetrine Laura üle 52 kilo. Esimeseks võistluseks langes see näitaja 47, järgmiseks juba 42 kilo peale. Ta oli alla võtnud kümme kilogrammi.
“Pärast võistlust nägin ennast piltidelt. Minust polnud mitte midagi alles. Rasv ei olnud ära läinud, lihast polnud palju juurde tulnud, õlanukid paistsid. Ei meeldinud mulle see pilt, mida ma nägin.”
Aga välimus oli ainult pool häda.
“Lõpuks ma ei jaksanud isegi trepist üles teisele korrusele minna — olin lihtsalt nii nõrk! Tahtsin kogu aeg magada, ma ei suutnud kellegagi vestelda… Ma ei tundnud millestki rõõmu, olin kogu aeg tujutu, mitte midagi ei tahtnud teha.”
See oli murdepunkt. Laura mõistis, et nii enam edasi ei saa, ja hakkas trenni tegema “normaalselt”, nagu ta ise ütleb. Loomulikult toimis ka tema puhul klassikaline jojo-efekt — kiirelt kaotatud kilod tulid sama kiiresti tagasi.
Nüüd, aastaid hiljem kogetule tagasi vaadates leiab Laura kõigest hoolimata, et on ta väga õnnelik: “See, et ma pöörasin täiesti spordihulluks, andis mulle tegelikult palju rohkem, kui kaotasin. Selgus, kes on mu õiged sõbrad ja kes ei ole; kes mind toetavad ja kes mitte. Kui suudad ennast analüüsida ja probleemidest aru saada, on hästi. Mina sain õnneks ise oma probleemist aru.”
Trennisõltuvusest loe edasi Eesti Ekspressist
