Haiguse õigeaegne avastamine on glaukoomiravis määrava tähtsusega


Haiguse õigeaegne avastamine on glaukoomiravis määrava tähtsusega
Inimesed pole ikka veel piisavalt teadlikud glaukoomi varajase diagnoosimise olulisusest. Shutterstock

Kui glaukoomile õigel ajal jälile saada, säilitab õige ravi nägemise. Probleemiks on, et tihti ei teagi glaukoomipatsiendid, et neil midagi viga on.

Glaukoom ehk rohekae on pimedaks jäämise põhjustest teisel kohal maailmas. Vaatamata ehmatavale faktile ei ole silmaarst Tiia Jugaste sõnul inimesed ikka veel piisavalt teadlikud selle haiguse olemasolust ja varajase diagnoosimise olulisusest.
„Silmaarstide töös on ette tulnud olukordi, kus inimene elab silmakliiniku kõrval, aga satub silmaarsti juurde alles siis, kui ta on ühest silmast juba glaukoomi tõttu pime. Teisalt ei teagi glaukoomipatsiendid tihti, et neil midagi viga on. Halva nägemise kaebusega patsient tuleb silmaarsti juurde –kui ta tuleb –, aga kõige suurem probleem on see, et ta ei tule, sest binokulaarne nägemine kompenseerib osaliselt vaatevälja kahjustusi. Euroopa glaukoomiühingu hinnangul võivad pooled glaukoomihaiged olla diagnoosimata. See karm reaalsus valitseb tõenäoliselt ka Eestis,” toob dr Jugaste olukorra tõsiduse esile.

Nägemiskahjustuse teke
Dr Jugaste sõnul on glaukoomi esimene tunnus normist kõrgem silmasisene rõhk, mis kahjustab nägemisnärvi ja põhjustab tumedaid alasid vaateväljas. Kui glaukoomi õigel ajal ei avastata ega ravita, siis haigus süveneb, nägemisnärv kärbub, silm ei näe ja haigus võib lõppeda pimedaksjäämisega. „Et glaukoomi tõttu kahjustunud nägemist ei saa taastada, soovivad kõik silmaarstid haiguse enne vaatevälja suurte kahjustuste tekkimist avastada – siis on veel võimalik haiguse arengut edukalt pidurdada ja nägemist säilitada,” ütleb dr Jugaste.
Tohter lisab, et glaukoomi haigestumist ei pruugi märgata ka patsiendi lapsed või lähedased. Algstaadium kulgeb sümptomiteta, kuni inimene ise tunneb, et ta nägemine on halvenenud. Paraku võib siis glaukoom olla juba välja kujunenud ja vaateväljas on ulatuslikud kahjustused.

Seotud lood:

Glaukoomi riskitegurid
Vanus mängib glaukoomi puhul olulist rolli ja kuigi glaukoomi esineb dr Jugaste sõnul ka lastel ja isegi vastsündinutel, on enamik kõrge silmasisese rõhuga patsiente siiski üle 40-aastased (glaukoomi haigestumise risk on 40-ndates 2%, üle 75-aastaste seas aga juba 10–15%). Ka tervetes silmades suureneb silmarõhk vananedes järk-järgult, kuid osal inimestest on rõhutõus märkimisväärne. Miks see nii on, pole praegugi päris selge. Lisaks vanusele on silmarõhu suurenemise üldised riskitegurid ka perekondlik taust ja osa üldhaigusi.
„See on ammu teada, et glaukoomihaigete järeltulijatel on suurem tõenäosus glaukoomi haigestuda. Veel on teada, et haigestumise risk tõuseb ka lühinägelikel või kui üldhaigustest põetakse diabeeti, kõrgvererõhktõbe või migreeni. Sestap peavadki riskiteguritest ohustatud patsiendid eriti valvsad olema ja oma silmi korrapäraselt kontrollima.”
Tunnustatud silmaarst paneb kõigile südamele, et kui 40-ndates inimene pöördub oma esimeste lugemisprillide saamiseks silmaarsti või optometristi juurde, peaks ta kindlasti paluma mõõta ka silmasisest rõhku. „Optometristid mõõdavad silmarõhku usinalt ja leiavad ka glaukoomipatsiente ning silmaarstid on neile väga tänulikud,” kiidab dr Jugaste kolleege. Kui silmasisest rõhku optometristi juures mõõta ei saa, tuleb pöörduda silmaarsti poole, suunamiskirja selleks vaja ei ole.
Ideaalis võiks normaalse nägemisega, kuid prille vajav inimene minna esmalt silmaarsti juurde, kes vaatab üle silmapõhjad. Ohumärkide ilmnemisel suunatakse patsient kohe edasistele uuringutele. Kui patsiendi silmadega on kõik korras, saab ta edaspidi prille muuta optometristi juures.
Dr Jugaste selgitab, et rõhu mõõtmiseks on mitmeid meetodeid, kuid riskiastme saab ka n-ö ebatäpsema meetodiga kindlaks teha. Patsient, kelle silmasisene rõhk on kõrgem kui 21–22 mmHg, peab jääma edasisele jälgimisele, sest see viitab glaukoomi tekkimise ohule. Rõõmu teeb kogenud arstile aga see, et haigusteadlikkus on vanemate inimeste seas tasapisi paranenud – üha enam küsivad patsiendid vastuvõtul ka silmasisese rõhu kohta, varem ei huvitanud see eriti kedagi.

Loe veel

Glaukoomi ravi
Glaukoom on kroonilise kuluga ja seega peab glaukoomipatsient õppima selle haigusega koos elama. Ravi alustatakse silmasisest rõhku alandavate tilkadega. Kui tilgaravi on efektita, kasutatakse laserravi. Viimase võimalusena tuleb kõne alla operatiivne ravi, kuigi mõnikord on operatiivne ravi ka esikohal. Seda juhul, kui rõhk on väga kõrge või kui tegemist on kaugelearenenud glaukoomiga, selgitab dr Jugaste. „Eestis kasutatakse patsientide raviks peaaegu kõiki maailmas glaukoomiraviks välja töötatud tõhusaid silmatilku. Kõik need ravimid on sajaprotsendilise soodustusega – ka see näitab, kui olulise haigusega on tegemist,” lisab arst.