Kõige sagedamini esineb kuulmise langust vanuse kasvades
Kuulmishäired võime kaasa saada sündides või arenevad need välja elu jooksul – kas siis pärilikust faktorist, mürakahjustusena või õnnetuse tagajärjel. Kuid kõige sagedamini esineb kuulmise langust lihtsalt vanuse kasvades.
“Seda viimast seost ilmselt kõige enam peljatakse ja häbenetaksegi,” kahtlustab Kõrva-Nina-Kurguhaiguste Kliiniku kuulmisnõustaja Külle Loik. “Sest miks muidu venitatakse kõrvaarsti juurde tulekuga nii kaua, et kaaskondsed on juba tüdinud kõva häälega rääkimast ja naabrid prõmmivad seintele, kui teler liiga kõva häält teeb. Pahatihti on vaegkuulja selleks ajaks juba ka igasugusest seltsielust kõrvale tõmbunud. Põhjendusi leiab ta selleks igasuguseid, kuid põhjus on üks – ta ei kuule, ent häbeneb seda tunnistada.”
Ärge peljake aparaati
Kurjal hundil olid suured kõrvad selleks, et Punamütsikest paremini kuulda. Iga päris-vanaema peaks samuti mõtlema selle peale, et ise elust aktiivselt osa võtta ja sõna otseses mõttes kuulda, mida lastel, lastelastel ja sõbrannadel rääkida on. Meie pensioniiga kerkib kui pärm ning aktiivne eluhoiak on, pidulikult väljendudes, saanud elunormiks.
Kuulmisvaegusega lastel võib aga ilma kuulmisaparaadita peetuda kõne areng.
Üks põhjus, miks kuuldeaparaate peljatakse, võib kuulmisnõustaja sõnul olla teadmatus. Ei teata, et moodsad digitaalsed kuuldeaparaadid seadistatakse täpselt vaegkuulja vajadusi arvestades. Peljatakse, et kuuldeaparaat hakkab äkitselt vilistama, nagu vanaisa oma seda kunagi tegi. Ja lõpuks – pelgaja ei ole näinud neid väikseid, peaaegu märkamatuid mudeleid. Seepärast ei oska ta kahtlustadagi, et ka sõber või sõbranna seesugust kasutab.
Kõige libedamalt läheb tulevikus kuuldeapraadi kandmine ilmselt endistel punkaritel ja üldse noortel, kel on olnud harjumus oma kõrvadesse igasugu atribuutikat riputada. Kliiniku juhataja on tulevikunägemusena isegi fantaseerinud, et kunagi kujundatakse kuuldeaparaadid, vastupidi, eriti silmapaistvalt edevaks – värviliseks, miks mitte Swarovski kristallidega...
Igal omad vajadused
Ega Külle Loik analoog-kuuldeaparaati halvusta. Kui inimesel on kuulmine kõigi helide suhtes ühtlaselt langenud, piisab täiesti sellisest aparaadist. Analoog-aparaat võimendab aga ka neid helisid, mida inimene hästi kuuleb, nii et siin võib tekkida probleem. Äärmuslikul juhul võib palja kõrvaga kuuldavate helide liigne võimendamine isegi kõrva kahjustada.
“Esmalt teeme kliinikus kuulmisuuringud, millega selgitame välja, millise ja kui suure kuulmislangusega tegu on,” selgitab Külle Loik. “Kuulmislanguse tüübi järgi saab otsustada, kas inimene vajab operatsiooni või kuuldeaparaati.”
Digitaalsed aparaadid seadistatakse vastavalt kuulmise languse tuvastanud audiogrammile. Kui inimene näiteks madalaid sagedusi kuuleb hästi, kõrgeid mitte (k ja s häälikuid), siis ta ei saagi kõnest aru ja tal on tarvis digitaalset aparaati, mida saab vastavalt seadistada.
Nii nagu laste puhul, peaksid kaaskondsed ka vanema inimesega rääkides selgeks tegema, kas tal lihtsalt tähelepanu hajub (ta ei kuulanud) või ei kuulnud. Kindlasti annavad vaegkuulmisest märku teleri liiga valjuks keeramine ja inimese enda hääletugevus.
Külle Loik arvab, et hea kuulmisega inimene peaks kuulma kaasvestlejat kuni kuue meetri kauguselt. Sama tulemuse peaks eesmärgiks seadma ka kuuldeaparaadi seadistamisel.
“Vaegkuuljad on vahel hämmastavalt osavad kompenseerijad,” teab kuulmisnõustaja. “Nad loevad kaasvestleja kõne huulilt ja teadvustavad kuulmisprobleemi ehk alles siis, kui silm ka enam eriti terav pole.”
Naljast on selline trikitamine aga kaugel, sest mida pikemalt on inimene sisemises vaikuses elanud, seda raskem on teda kuuljaks tagasi tuua. Kui nõndamoodi endasse kapseldunud inimene lõpuks kuuldeaparaadi saab, võib ta ühtäkki ehmuda nii kella tiksumise kui ka automürina peale.
Kuulmisnõustaja sõnul ei tasu kohe esimese ehmatuse peale aparaati lauasahtlisse peita. “Aparaati annab seadistada selliselt, et kandjal oleks võimalikult mugav. Esialgne seadistus ei tarvitse kohe kõige sobivam olla. Alles kodus igapäevast elu elades ja toimetades oskab inimene öelda, milliseid helisid tahaks kõvemini, milliseid vaiksemalt kuulda.”
Hind sõltub nn lisavidinatest
Kuulmisaparaate saab programmeerida ka vastavalt inimese elustiilile – et ta kuuleks kirikus jutlusi või kontserdil kõiki helisid.
On aparaate, millel on mobiiltelefoniga otsekuulamise ja -rääkimise võimalus. Need kõik on lisaväärtused, mis tõstavad aparaadi hinda.
Et kuuldeaparaadi soetamiseks vajalikku väljaminekut natukenegi kompenseerida, võib arst välja kirjutada tõendi, mille alusel saab kohalikust sotsiaalosakonnast isikliku abivahendi kaardi. Teatud kompensatsioon on ette nähtud nii tööealisele kui ka pensionärist vaegkuulajale.
Sära tuleb ellu tagasi
Külle Loik teab rääkida 90aastasest härrast, kelle kuuldeaparaadi soetamine naabrite seas äkitselt populaarseks tegi.
Nimelt tulid nood murelikult uurima, kas varem valjuhäälset telerit vaadanud ja raadiot kuulanud mehega midagi juhtunud pole. Ka mäletab kuulmisnõustaja eakat patsienti, kes, soetanud endale kuulmisaparaadi, täitis oma ammuse unistuse ja läks hispaania keele kursustele.
“Olen kuulmisaparaadi kasutajatele rääkinud, et neil on kuuljate seas ka mõned eelised. Kui ikka naabrid öö otsa pidutsevad, tarvitseb tal kuulmisaparaat öökapile asetada, kui rahulik uni juba tulebki.”
Kõigile kuuljatele paneb kuulmisnõustaja aga südamele, et kui ka vaegkuulja kasutab kuulmis-aparaati, peaks temaga ikkagi rääkima näost näkku, silmast silma ja selge, rahuliku häälega.
“Tänapäeva noored ei ole harjunud etlema, neil puudub kõneldes miimika, ja diktsioon on pea olematu. See on vestluskaaslase suhtes hoolimatu.
Ka tele- ja raadiosaatejuhtidelt tahaks paluda, et nad vähemalt uudiseid loeksid ilma taustamuusikata. Sellega avaldate lugupidamist nii vaegkuuljatele kui ka kuuljatele.”
