Miks on nii, et need, kes prille tõeliselt vajavad, et (töö)elus hakkama saada, on prillipoodide sooduskampaaniatest välja jäetud? Ka riigi toetusega ei saa nad arvestada – nagu hambaravi, pole ka nägemisvahendite muretsemine haigekassa rida. Omavalitsuste sotsiaaltoetused, nagu näiteks soodustust andev isikliku abivahendi kaart Tallinnas, jätab need, kellele puuet pole määratud, samuti ringist välja.

Probleem aga on ilmselgelt olemas: nn eriprillid – väga tugevate klaasidega, mis enamasti vajavad lisatöötlust ning eriraame, tähendavad riigis kehtivast alampalgast suuremat väljaminekut. Kaks näidet.

48-aastane Sven kannab prille alates 7. klassist. Oma palgatööd ta ilma hästi nägemata teha ei saaks, seega ei tule prillide ostmata jätmine kõne alla. Elukutset valides polnud probleem veel märkimisväärne, kuid aastatega on nägemine halvenenud. Tööandja poole pole ta prillide kas või osaliseks kompenseerimiseks pöördunud, sest teab, et paljud tööandjad sellele hästi ei vaata. Pealegi pole ta praeguses töökohas nii kaua olnud, et saaks tõendada, et nägemine on halvenenud just selles ettevõttes – muidu hüvitist ei saa.

Tänavu detsembris vajas Sven uusi prille. „See on nagu nõiaring: et oled pime, pead ostma kallid klaasid ja need kallid klaasid tahavad ka kalleid raame,” selgitab ta. Et võimalikult soodsalt nägemisvahend kätte saada, võrdles ta mitme prillipoe pakkumisi ja otsustas kampaania kasuks, mis lubab allahindluse protsendiks ostja vanuse. Üllatusena aga selgus, et sooduspakkumisel on piirang: seda saavad kasutada vaid need ostjad, kelle nägemine on kuni +/–6. Sellised klaasid on n-ö tavaklaasid ehk õhendamata.

Sveni üks silm vajab –8, teine –8,5 klaasi. Lisaklausel oli kampaaniaplakatil nii väikses kirjas, et mees seda ei näinud. „Prillid peavad mul kogu aeg ees olema, muidu ei näe midagi. See tähendab, et raam peab olema kerge ja mugav, nt metallraam. Aga et metallraamidesse, mis mina välja valisin, saaks nii tugevad klaasid panna, tuleb neid juba korralikult õhendada. See on kallis töö, pole rentaabel neid soodustusega müüa. Seetõttu sain soodustust vaid raamide pealt. Sellist piirangut ma varasematest sooduskampaaniatest ei mäleta,” räägib ta. „Kui müüja hinna kokku lõi, siis ikka rabas küll – 420 eurot. Õnneks tuldi mulle vastu ja saan maksta kahes osas, aga nii kaua olen prillideta.”

Elad nagu nõiaringis

Miks on nii, et soodustust pakutakse neile, kellele see pole elutähtis, kuid neile, kel oleneb prillidest terve elu, ei pakuta midagi, küsib ka 42-aastane Liina. Miks tuleb terviseprobleem, mis su enda käitumisest ei olene, mida sa kuidagi ennetada ei saa, täiel määral ise kinni maksta?

Ametnikuna töötav Liina kannab –10 prille. Lahti ei saa neist kuidagi – silmad enam läätsesid ei talu ja laseroperatsiooni vanuse pärast ei tehta. „Mure algab juba prilliraamidega: need peavad olema kerged, kuid kahjuks laiutatakse prillipoodides käsi – nii tugevatele klaasidele sobivaid raame lihtsalt pole! Otse loomulikult soodustused ei kehti, suure hädaga ehk 10–15% siin-seal punnitatakse välja. Nii suure miinusega on vaja ka tagavaraprille,” räägib ta.

Liina lisab, et krõbeda hinna neelaks veel kuidagi alla, kui vastu saaks korralikud kuni kümme aastat kestvad raamid, mis on kandjale kerged ja mugavad, ei hõõru, ei pane pead valutama. „Praegu on kahjuks prilliraamidega sama, mis kiirmoega. Mood muutub kiiresti ja müüjad ütlevad, et ega üle kolme-viie aasta keegi sama raami ei kanna. Nii suure miinusega inimesed aga ei saa hinna tõttu prille tihti vahetada. Veel hullem on noortel, kellel veel kuni 25. eluaastani miinus süveneb. Iga aasta uued prillid – võib arvata, mis see vanemate jaoks tähendab,” räägib
ta.

Instrumentariumi Eesti prillipoodide müügijuht Ireen Virkus kinnitab, et prillid on tõepoolest suur investeering. Ühtlasi on nendega nii nagu muu kaubaga: kampaaniad on mõeldud n-ö keskmisele inimesele. Haruldasi, suuremat tööd eeldavaid kaupu on kallis valmistada, nende hind tuleb kallim, eriti kui turg on nii väike, nagu on Eesti. „Enamasti on sooduskampaaniate reeglid siiski klaasitootja poolne piirang, kellelt nägemisvahendid sisse ostetakse. „Meil on isegi hästi läinud: oleme suur kett ja saame lubada rohkem soodustusi ja klientidele nii palju kui võimalik vastu
tulla.”

Virkus märgib, et inimesed jälgivad sooduskampaaniaid väga tähelepanelikult, prillikandjad teavad täpselt, millist oodata – jõulukampaaniat, seeniorite või kooli alguse, naistepäeva kampaaniat. Nad võrdlevad hoolega erinevate optikakaupluste hindu, uisapäisa ei osteta. „Näeme oma klientide pealt, et tööandjad siiski kompenseerivad vähemalt osaliselt nägemisvahendeid, paljud taotlevad omavalitsuselt ühekordset prilliostutoetust,” ütleb ta.

Haigekassa avalike suhete juht Katrin Romanenkov ütleb, et prilliostu haigekassa ei hüvita põhjusel, et tegemist ei ole tervishoiuteenusega ega ka meditsiiniseadmega selle definitsiooni mõistes – mis oleks eelduseks, et haigekassa saaks hüvitamist kaaluda.

Alates 2016. aastast muutub tehniliste abivahendite korraldus
Raimo Saadi, sotsiaalministeeriumi hoolekande osakonna eakate ja puuetega inimeste teenuste juht
„Juhul kui tööealisel isikul ei ole tuvastatud puude raskusastet või töövõime kaotus väiksemas ulatuses kui 40%, siis riigipoolset soodustust tal täna sotsiaalsüsteemist saada ei ole võimalik. Kirjeldatud juhul on isikul võimalik pöörduda oma elukohajärgse kohaliku omavalitsuse poole prillide soetamiseks ühekordse toetuse saamiseks. Kuna selliste toetuste maksmise tingimused ja korra sätestab iga kohalik omavalitsus ise, siis sõltub toetuse saamine sellest, millises kohalikus omavalitsuses inimene elab. Juhul, kui isik vajab oma tööülesannete täitmiseks puude või pikaajalise tervisehäire tõttu abivahendit, saab Eesti töötukassa selle talle tasuta kasutada anda. Sellekohase otsuse langetab komisjon, kes võtab arvesse puudest või tervisehäirest tulenevaid töötamist takistavaid tegureid, koostöös inimese enda ja tema tööandjaga hinnatud ametikohaga seotud tööülesandeid, töökeskkonda, olemasolevaid töövahendeid jms. Alates 2016. aastast rakendub töövõime reform ja toetamaks nimetatud reformi eesmärke muutub tehniliste abivahendite korraldus ning lisanduvad Euroopa Sotsiaalfondi vahendid tööealistele isikutele abivahendite kompenseerimiseks. Seoses sellega otsime praegu aktiivselt võimalusi, et laiendada eritaotluse alusel õigust taotleda abivahendite kompenseerimist tööealisel isikul, kellel ei ole tuvastatud osalist või puuduvat töövõimet tehniliste abivahendite määruse järgsete tingimuste alusel. Nende abivahendite kompenseerimist kaetaks Euroopa Sotsiaalfondi vahenditest.”