Aaloe — potilillest ravimtaim

 (7)
Aloe arborescens
Corbis/Scanpix

Vahetevahel siin-seal kohatavad kirjutised aaloest on valdavalt sõnastatud nii, nagu oleks tegemist ühe kindla taimeliigiga. Tegelikult koondub selle sõna alla umbes 325 liigist koosnev taimeperekond. Kasvavad nad enamasti kuumade maade poolkõrbetes ja kõrbetes, sirgudes kuni 3–4 meetri kõrguseks. Ravimtaimena tuntakse neist väheseid, kuid selle eest juba ammu.

Näiteks puisaaloe mahla paljud raviomadused olid teada juba 3000 aastat tagasi, lehtede kuivatatud pulbrit kasutasid araablased aga lahtistina. Aaloed on oma traktaatides käsitlenud ka antiikmeditsiini klassikud, kreeka-rooma arstid Dioskorides ja Galenos.

Kõrbeliste maade taim aaloe Euroopas vabas looduses ei kasva, toa-potilillena hakati teda siin kasvatama 18. sajandil. Levisid liigid nagu kübarjalehine, ohteline, seebilill-, söötaaloe ja puisaaloe. Kõige sagedasemaks neist sai — samuti nagu meil Eestiski — puisaaloe (Aloe arborescens). Temal on ainsana meie toaskasvatatavatest aaloedest ka raviomadused. Teine ravimtaimena kasutatav aaloeliik, mida eestikeelses taimravikirjanduses nimeliselt mainitakse, kuid mille kasvatamisest toataimena andmeid leidunud ei ole, kannab ladinakeelset nimetust Aloe vera, eesti keeles ka kõrbeliiliaks või tõeliseks aaloeks nimetatud. Tema preparaate võime ehk saada vaid apteegist. Nii et — kui meile kirjasõnas soovitatakse ravimiseks kasutada aknalaual potis kasvavat aaloed, tuleb selle all mõelda ikkagi puisaaloed.

Corbis/Scanpix

Ta on mitmeaastane taim, mis looduses võib kasvada 3–4 m kõrguseks, toas aga kuni meetrini. Aaloel on paljuharulised silinderjad juured ja püstine vars. Mõõgakujulised, hallikasrohelised lehed on otstest alla kaardunud, pealt siledad, alt ebatasased, ogaliste servadega. Toas kasvavate aaloede õitsemine on harukordne.

Talvel hoitakse potid aaloega jahedal ja valgusrohkel aknalaual. Kastetakse suhteliselt vähe, talvel soovitatavalt lume sulamisveega, suvel vihmaveega. Kevadel tuleb püüda taime kaitsta otseste päikesekiirte eest, mis võivad lehed punakaks muuta. Kasvuks sobib kõige paremini liivasegune muld (ikkagi kõrbelist päritolu), poti põhjas peaks olema paari sentimeetri kõrgune drenaaž. Taim soovitatakse ümber istutada pisut suuremasse potti iga 2–3 aasta tagant.

Talvel võivad aaloetaimed tihti mädanema minna. Viga võib olla kas ülekastmises, liiga rammusas mullas, liigses soojuses või ka kõigi kolme komponendi koosmõjus. Varre mädanemine algab mullapinna lähedal, haige taim tuleb hävitada. Enne võiks aga võtta varrel kasvavad tütartaimed ning varre tipmised osad ja uude kohta istutada. Lähemat infot kasvatamisest ja paljundamisest saab kahtlemata toataimede kasvatamise käsiraamatuist.

Kasulik potilill

Aaloe, meie potililledest ravimtaimena kõige tuntum, sisaldab üle 160 erineva aine. Kui tahetakse lehti korraga rohkem koguda, näiteks mahla valmistamiseks, peetakse kõige sobivamaks ajaks kevadtalve. Ei soovitata võtta alla 15 cm pikkusi lehti. Külmkapis säilib aaloeleht (ja -mahl) ravitoimelt värske mitu nädalat.

Aaloelehtedes tekivad pimedas 4–8-kraadisel temperatuuril erilised ained, mis aktiviseerivad eluprotsesse organismis ja kiirendavad paranemist paljudest haigustest. Lisaks reale raviomadustele on aaloepreparaatidel veel sapieritust ja soolenäärmeid ergutav, söögiisu, seedetegevust ja immuunsüsteemi parandav toime.

Rohkesti kasutatakse aaloed ka farmaatsia- ja kosmeetikatööstuses nii mitmesuguste ekstraktide, tinktuuride, salvide jm valmistamiseks kui ka kreemide, šampoonide, vannivahtude, seepide jne tegemiseks.

Valmistatakse ka nn tihendatud mahla, mida tuntakse nimetuse all sabur. Seda toodetakse põhiliselt looduslikest taimedest. Aafrikas ja Ameerikas, kus loodus on heldem, on aaloe lehed hästi mahlakad ja suured, kuni 60 cm pikad. Need asetatakse pärast sisselõike tegemist kaldu, sealt voolab mahla kuni 6 tundi. Kogutud mahl aurutatakse päikese käes. Põhjamaade väiksematest aaloelehtedest mahl tavaliselt pressitakse. Koostiselt ja toimelt sarnaneb kuivatatud sabur värske mahlaga, ei sobi aga välispidiseks raviks (määrimiseks, mähisteks). Kodust aaloed kasutatakse põhiliselt lehtedena või neist pressitud mahlana. Paralleelselt viimasega või selle asemel võib tarvitada ka apteegist ostetud aaloemahla. Rahva suulistes pärimustes pidavat ringlema üsna suur arv retsepte, ravimaks peaaegu kõike, alates kiilaspäisusest kuni kasvajateni. Siin saame vaadelda vaid neid, mis on ka kirja pandud.

Suu kaudu manustamine

Väikestes kogustes võetakse aaloemahla ainevahetuse ergutamiseks ja söögiisu tõstmiseks. Ta on kasulik alahappesusest tingitud gastriidi (maokatarri), kurnatuse ja kroonilise kõhukinnisuse esinemisel. Viimasena mainitud vaevuse korral soovitatakse ka retsepti: võtta vähemalt kolmeaastase aaloe lehti ja asetada vähemalt 24 tunniks külmkappi. Võtta sealt igal hommikul umbes 5 cm pikkune tükike, purustada, valada peale 1 klaas keedetud, kuid jahutatud vett, lasta tõmmata ja juua hommikul enne sööki. Nii mõnedki olevat 10-päevase kuuriga abi saanud.

Aaloemahla ja -preparaate soovitatakse tarvitada ka stressi puhul, 1 spl kibedat aaloemahla veega segatuna neutraliseerib mao ülihappesust ning seega aitab pääseda haavanditest, mille teket soodustab just stress.

Lehtedest pressitakse mahl välja, seda hoitakse jahedas ja pimedas ning kasutatakse vesilahusena 1:5, 1 tl 3 korda päevas igasuguste kopsuhaiguste puhul. Maitse ja toime parandamiseks lisatakse mett ning konserveerimiseks pisut alkoholi. Seda mahla on kasutatud seespidiselt ka mao- ja soolepõletike raviks (sapi- ja maksahaigetele pole soovitav). Aaloesiirupit (apteegipreparaat, võib ka kodus valmistada) võtta sisse 1 spl 3 korda päevas rauavaegusega aneemia (kehvveresuse) ja kiiritusest põhjustatud aneemia korral.

Tilgutamised, määrimised, mähised…

Nohu korral soovitatakse tilgutada 3 korda päevas, 3–5-tunniste vahedega, kummassegi ninasõõrmesse 5–8 tilka aaloemahla ja seejärel masseerida pisut ninatiibu. (Ise kasutan pisut teistsugust, enda välja mõeldud moodust. Lõikan aaloelehe (sentimeetrist pisut lühema jupi) keskelt lõhki, äärtelt ogad maha ja panen need tükid kummassegi ninasõõrmesse. Aeg-ajalt muljun pisut nina, et mahl lehetükikestest paremini eralduks. Hiljemalt tunni pärast nuuskan vanad tükid välja ja asendan uutega.)

Aaloe mahlast valmistatakse mähiseid nii haavade, põletuste kui ka väiksemate kriimustuste raviks. Sobib aaloeleht või apteegist ostetud emulsioon. Aaloeleht tuleb pikuti pooleks lõigata ja valutavale kohale panna. Vahetatakse iga poole tunni tagant, kuni valu kaob. Mitmesugused haavandid, eriti suhkruhaigetel, ei taha kuidagi paraneda. Ka siin võib abi olla aaloest. Haavandit tuleb määrida aaloemahlaga, tehes seda regulaarselt ja tihti. Peale aga panna puhtaks pestud aaloeleht. Võrdses koguses meega segatud aaloemahla kasutatakse pärast kerget soojendamist välispidiselt raskesti paranevate põletikuliste haavandite raviks.

Aaloemahlaga tehakse niisutamist ja mähiseid ka paisete, fistulite (uuriste), ekseemi (sammaspoole) ja dermatiidi (nahapõletiku) korral. Abi on temast ka putukahammustuste ning herilaste ja mesilaste pistete korral. Mahlaga niisutamine või pealepandud mähis võtab valu ja sügeluse. Aaloemahlaga loputamine teeb juuksed siidjaks. Mahla või liminenti (vedelsalvi) kasutatakse välispidiselt ka silmapõletiku puhul. Kuid ettevaatust! Aaloemahl pole sissevõtmiseks soovitav sapi- ja maksahaiguste korral.

Aaloe pluss muud taimed

Proviisor Kaljo Mandre retseptid:

  • Aaloe- ja teelehemahl ning linaseemnekeedis. Kõiki komponente võrdselt, juua 1 spl iga söögi alla. Aitab maohaavandtõve puhul ja rahvameditsiinis on edukalt kasutatud ka vähi korral.
  • Aaloemahl, kibuvitsamarjasiirup, kõrvenõgeselehed. Valada kõrvenõgeselehed üle 1 klaasi keeva veega, lasta mõni minut seista, kurnata ja lisada sama palju siirupit ja mahla ning juua 1/3 klaasi 3 korda päevas verevaesuse, leukeemia (verevähi) puhul.
  • Aaloemahla 1 spl, sibulamahla 1 spl, mett 1 spl, saialilleõisi 1 peotäis, 40-kraadist alkoholi 1 klaasitäis. Saialilleõied valada üle alkoholiga, lasta 2 nädalat seista soojas kohas, siis lisada ülejäänud komponendid. Loksutada ja hoida jahedas. Segu juua 2–3 korda päevas 15–20 tilka. Aitab veresoonte lupjumise, vanadusnõrkuse, nägemishäirete, aju- ja südamepuudulikkuse korral.