Aga võib-olla ma ei jää homme bussi alla?
Töökogemus on siin edu alus, samas kui Eestis minu 45-aastane ema muretseb, et on tööturul edukalt konkureerimiseks juba liiga vana.
Eemalt vaadates tundub, et eestlastele meeldib veeta elu end esmalt poolsurnuks töötades ja seejärel endale edukalt noa ja kahvliga hauda kaevates. Ja palju õnne — eestlase keskmine eluiga ongi 7 aastat lühem kui keskmise inglase oma! Kas te mäletate, kui erinev oli teie elu 7 aastat tagasi? Kes teenis oma esimese palga; kes sai oma esimese lapse või lapselapse; mõni armus oma praegusesse naisesse või mehesse; mõni lõpetas põhikooli, mõni ülikooli. Ja nüüd kujutage ette, et see hetk aastal 2002 oli teie viimane.
Aga kes võtab vastutuse selle 7 aasta eest? Kelle süü see on, et Eesti naine veedab viimased 10 aastat elust tavaliselt üksi ja peoga ravimeid süües? Kas saame süüdistada eestlaslikku põik- ja tainapäisust: “Me oleme aastasadu seapekki ja praekapsast söönud, mis siis nüüd teisiti on?” Kas saame süüdistada haigekassat ja arste, et Eesti rahvale kirjutatakse välja tonnide viise tablette, selle asemel et teha teadvustustööd ja ette mõelda, mis pikas perspektiivis kasu(m)likum oleks? Kas saame süüdistada riigiisasid, et nad näivad olevat unustanud rahva ja selle heaolu, kiseldes peamiselt omavahel, raha ja võimu pärast? Fakt on see, et eestlane sureb enne, kui ta peaks, ja me kõik saaksime teha oma väikese panuse, et paar aastat kauem oma elu vilju nautida.
Kui ma Eestis olles selle teema üles võtan, saan peamiselt kahte tüüpi vabandusi oma käitumisele. Esimene vabandus on, et tervislik elu on kallis: jõusaalis ei jõua käia, poes pole odavaid õunu ja kui on, siis on need kindlasti silmini kemikaale täis. Ma olen küll õnnelik inimene — majanduslangus on säästnud mu töökoha ja vinguda, et raha on vähe, nähes tuhandeid teisi oma töökohti kaotamas, oleks puhas silmakirjalikkus.
Aga tõsi on, et sellest kevadest ei luba ma endale enam jõusaali liikmepiletit, õigemini eelistan selle raha kulutada teistsuguste inimlike “luksuste” peale. Alates aprillist jooksen ning teen oma kätekõverdusi ja kükke pargis. Iga ilmaga. Teadjamehed ütlevad, et see on kordi parem kui umbses ruumis teistega koos kangi tõsta. Näkku määrin kallite kreemide asemel Ortot ja kaerahelbe- ning meesegu: karv läigib ja rahakott puhkab. Pärast lakun sõrmed ka puhtaks. Ja kõike seda täiesti tasuta. Ausõna.
Teine levinud seiskoht on, et tervislik toit on jube, maitsetu ja vastik, ja kes siis neid kapsalehti iga päev süüa tahab või jõuab. Aga kui tahate tingimata süüa nagu „vanad eestlased“, eelistage kapsast, kilu ja leiba viinerile, saiale ja hapukoorele. Teie süda tänab teid selle eest — ja rahakott ka. Avastage enda jaoks jälle turud. Külvake oma rõdude lillekastid täis tilli, punet ja rediseid. Ekspluateerige maal elavaid sugulasi ja sõpru: aidake neid kartulipanekul ja ma usun, et neil pole kahju anda teile sügisel tasuta kott koos mõne naeri, porgandi ja õunaga. Ka metsas käimine on meil Eestis õnneks veel tasuta. Tõstkem korilus jälle ausse: seened, marjad ja hapuoblikas. Selle asemel et korraldada sõpradega kinoskäik, minge murakale.
Info on kättesaadav ja tooted peavad olema sildistatud. Aga kuidas? Vahel on tekst nii väike, et ma ei julgeks seda isegi kirbusitaks kutsuda, kuna see on nii mikroskoopiline, et pole võimalik täpselt öelda, millega on tegu. Teiseks, eriti toitumisspetsialisti vaatenurgast on info sageli ka puudulik. Isegi laps teab, et on olemas erinevaid rasvu, millest mõned on head ja mõned halvad: oliiviõli hea, searasv halb. Oleks aus seda infot ka tarbijaga jagada, aga meil ei pea isegi mainima nn tapjarasvade ehk trans-rasvade sisaldust toiduainetes — nende kasutamine on mõnedes Madalmaades sootuks keelatud. See kivi lendab küll kauni kaarega riigiisade kapsaaeda. (Ma loodan, et nad vähemalt neid kapsaid sealt söövad.)
Kui teil on küsimusi tervisliku toitumise kohta, kas te teate, kust usaldusväärset info saada? Mina tean: Google. Jumal tänatud, et olen olemuselt skeptik. Eesti meediast lugesin paar kuud tagasi tõsimeelset artiklit, kus väideti, et inimesed söövad hamburgereid, sest neil on soolapuudus — midagi nii rumalat polnud ma tükk aega näinud. Aga ütleme, et ma ei ole skeptiline inimene või toitumisspetsialist: kust ma siis tean, et see info on lihtsalt „halb meedia“ ja artikkel on sisuliselt toimetamata, s.t fakte pole kontrollitud? Kollane toiduajakirjandus, kui soovite.
Riik oleks pidanud olema esimene krabamas endale www.toit.ee domeeni, seda muidugi ei juhtunud. Ma pole siiani kindel, kas kellelgi on sotsiaalministeeriumis mingisugunegi visioon, kuidas selleteemalist infot massidesse viia. Ma vabandan, kui siin kellelegi liiga teen ja keegi tõesti neid kuldseid mõtteid mõtleb. Aga paluksin valjemini mõelda.
Mina tahan kaua elada. Ja ma olen piisavalt isekas selleks, et tahta, et ka minu pere ja sõbrad kaua elaks. Ma pakun neile sidrunist ja õrna kanamaksa värske kartuli ja võilillelehe salatiga ning magustoiduks punapeedi-šokolaadikooki. Mmmm… Ja plaanin sama menüüd korrata ka 50 aasta pärast. Ka teie olete teretulnud.
