Alguses surmahirm, pärast — et ei suregi
Heinar: “Üks mu saatusekaaslasi on selle tõve kohta öelnud: alguses kardad, et sured, pärast kardad juba, et ei suregi… Enam kui veerand sajandi jooksul seda haigust põdenud, olen ka mina vahel tunnetanud, et eluisu on otsas. Mõned haigushood olen küll püstijalugi jaksanud läbi põdeda, raskematel juhtudel aga on tulnud kutsuda kiirabi.”
Lisandus kõrgusekartus
Atakid hakkasid tihenema neli aastat tagasi ja ikka rängemalt. See rikkus lõplikult tollal remondimeistri ametis oleva mehe tööelu. Nimelt tuli tal sageli ka tõstukeid remontida, aga haigusega oli lisandunud kõrgusekartus: objekti väikseimgi kõikumine mõjus halvasti.
“Ma ei olnud ealeski kõrguse ees mingit ebamugavust tundnud, omal ajal meestega Radissoni hotelli lifti paigaldada oli mulle tühiasi. Käisin mitme tohtri jutul, kaasa arvatud Tallinna Mustamäe ja Tartu Ülikooli Kliinikumi arstid. Kõik kirjutasid tasakaaluhäire vastu preparaati Betaserc, millest ma mingit leevendust ei leidnud. Siis soovitas üks tuttav pöörduda homöopaadi poole.
Oli see nüüd usk paranemisse või aitas imeväikeste rohuannustega ravi tõepoolest, aga pärast seansse Eestis praktiseeriva Šveitsi päritoluga arsti Marina von Schultzi juures tundsin end pool aastat õige hästi. Siis algasid atakid uuesti ja juba väga raskesti talutavalt. Pöördusin teise homöopaadi doktor Tatjana Vatteri poole, kes ütles, et niisugust tervisehäiret on ta ennegi ravinud. Haigushood tekkisid aga otse selle tohtri raviseanside ajal ja ma loobusin.”
Teave soolast loobuda
Internetist selle tõve kohta käivat infot otsides sattus ta Soome Meniere’i Liidu foorumile, kust leidis nõuande: soolavaba dieet. Eesti arstid ei olnud soola mõjust sõnagi lausunud. Hiljem luges ta, et üks doktorikraadiga Norra naistohter rääkis juba 1829. aastal selle tõve puhul soola vähendamisest menüüs.
“Soolavaba dieedi algusest on möödas pool aastat ja mul ei ole olnud enam ühtegi raskemat haigushoogu. Harvaks on jäänud ka kergemad hood. Kui tunnen, et maailm mu ümber hakkab pisut ringlema, heidan paariks tunniks pikali ja seejärel on kõik normis. Kordagi ei ole enam esinenud iiveldust.”
Heinar ütleb, et absoluutselt soolavaba dieet just vajalik ei ole, kaks grammi ehk veerand teelusikatäit võib päeva jooksul tarbida. Kaks grammi soola on kolmandik teelusikatäit! Mis tähendab, et juba paar-kolm lõiku rukkileiba ületab lubatu…
Kahest halvast vali parem
“Söön vaid peenleiba, selles on soola kõige vähem. Abikaasal on poodi minnes kaasas nimekiri mulle lubatud toiduainetest ja luup, et toodete kirbukirjas sildilt soolakogus välja lugeda. Kui tulebki kange isu hapukurgi, heeringa või soolakala järele, pean endalt küsima, kas mõni minut hüva kraami keele peal ja peapööritus maha murdmas ning vilekoor kõrvus või…
Hommikusöögiks on tavaliselt lahjavõitu tee suhkruga ja peenleib kas soolavaba kohupiimaseguga või köögiviljaga. Luban endale ka õhukese lõigu meie juustudest kõige magedamat Hiirte juustu. Lõunasöögi supp ja praad on nagu supp ja praad ikka, ainult vähimagi soolaterata. Olen siiski vahel lisanud raasu puljongikuubikust, mis sisaldab küll palju soola, aga siiski vähem kui sama suur tükike puhast soola.
Ega see toit hästi ei maitse, kuigi abikaasa püüab valmistamisel parima anda. Soola asemel soovitatakse ju maitsetaimi ja vürtse, olen kõik järele proovinud, aga ükski ei korva soola mingil määralgi. Kas mõni Eesti mees nõustuks sööma soolata hernesuppi või seapraadi? Vastan ise, et nõustuks küll, kui kahest halvast tuleb valida parem ja see halvem on ikka väga õudne.”
Kiirabi polnud kuulnud
Heinar on tänulik noorele meesarstile Pelgulinna polikliinikust, kes ka praegu seal töötab. Neuroloogi nimi on Allan Väljataga. Ainsana paljudest tohtritest, kelle käe alt läbi käidud, ütles ta kõhkluseta, et haiguse nimi on Meniere’i tõbi. Ühel välja kutsutud kiirabibrigaadil ei olnud aimugi, et niisuguse nimega haigus olemas on. Tõsi, harva esinevat ja erinevate sümptomitega tervisehäiret ongi raske diagnoosida. Mõnel patsiendil kurtumist ei tekigi, esinevad vaid tasakaaluhäired. Teisel on rasked iiveldushood, kuigi oksendamine selle tõve korral kergendust ei too.
Heinarile on haigushoo lähenemisest andnud märku nõrgenenud kuulmine, aga piinarikka protsessi ajal kuuleb ta mõnikord hästi. Teisest kõrvast kaotas ta kuulmise nelja-aastasena sõjaaegse meditsiini armetuse tõttu. Vigastatud kuulmekile arvataksegi üheks võimalikest Meniere’i tõve tekke põhjustest. Põhjuseks peetakse ka stressi, aga antidepressandid haiguse arengut ei peata.
Meie põhiravim Betaserc
Kuulmisaparaadi, väsimatu abikaasa ja soolavaba dieedi toel tuleb mees praegu eluga üsna hästi toime. Saab vähemalt iseseisvalt tänavalgi kõndida.
Heinar: “Et haiguse peamine põhjus on tundmatu, ei tunta ühtlasi ka ravimeid selle vastu. Tavaliselt kirjutatakse meil tasakaalutuse vastu Betaserci, aga näiteks Ameerikas ja Rootsis seda preparaati Meniere’i raviks ei tunnistata. Kogu maailmas on Meniere’i kliinikud, kus paljude erinevate ravimite ja eri meetoditega — hüpnoos, psühhoteraapia, sugestioon, nõelravi, rasva ja suhkru ainevahetuse korrastamine — selle tõve sümptomeid minimaliseerida püütakse.
Üks Soomes kasutusele võetud tõhusamaid vahendeid on antibiootikumi Gentamycini süstimine sisekõrva. Kasutusel on olnud ka sisekõrva suunduva kanali avamine kirurgiliselt. Kõik vahendid on haiguse kulgu mingil määral mõjutanud, enamus neist kahjuks lühiajaliselt.”
* * *
Meniere’i tõbi on sisekõrva haigus, millele on tüüpiline kõrvakohin, halb kuulmine ja tasakaaluhäired. Haiguspilti kirjeldas esimest korda 1861. aastal prantsuse arst Prosper Meniere. Kuigi haigust on tuntud üle saja aasta ja seda on järjepidevalt uuritud, ei teata tõve peamist põhjust.
Oletatakse, et Meniere’i tõbi tekib ajutisest survest sisekõrvas. See põhjustab ataki, mis väljendub ühe kõrva (harva mõlema kõrva) kohina, kuulmise alanemise ja tasakaalu säilitamise raskustega. Käimine, kui see üldse õnnestub, on kõikuv. Raskematel juhtudel lisandub iiveldus ja oksendamine.
Ataki kestus võib olla mõnest minutist mitme tunnini. Seejärel kõrvakohin väheneb ja esmakordsete atakkide korral võib isegi kaduda. Taastuda võib ka kuulmine. Atakkide kordumisel halveneb kuulmine aga pidevalt, kusjuures alguses raskeneb vaid madalate toonide kuulmine, hiljem võivad kaduda kõik hääled.
Meniere’i tõbe esineb nii naistel kui meestel ja haigushood algavad parimas tööeas ehk 30-50aastaselt. Soomes on sellesse tõppe haigestunud 20 000 kuni 30 000 inimest. Ligikaudu 10% patsientidel on haigus pärilik.
Allikas: www.suomenmeniereliitto.fi
