Siin on Linda lugu:

Räägin Teile oma kurva loo. Võiksin öelda, et mul ei ole olnud lapsepõlve. Vähemalt sellist elu ei sooviks ma oma hingest mitte kellelegi. Mu kadunud isa jõi pidevalt ja tema joomakaaslaste seltskond oli väga suur. Palju oli neid hetki, kus ema ja õega kodust ära pidime jooksma. Nii paljajalu läbi lume kui öösärgis läbi pooliku une. Ühel hetkel tegime oma isa joomisega lõpu — viskasime ta kodust välja.

Kui keskkooli lõpetasin, tekkis mu ellu peika. Kõik oli algul kena ja ilus, aga kui olin 19aastane, jäin lapseootele. Raseduse ajal sain teada, et mu elukaaslane on alkohoolik. Mehe vanemad pooldasid seda, kui poeg jõi ja peksis. Kogesin täpselt sama, mida lapsena. Teda isegi ei huvitanud see kas olen rase või mitte. Kannatasin nii neid joominguid kui ka vägivalda, tema sõprade seltskonda, mõnitamisi nii enne lapse sündi kui pärast seda.

Kuna emapalgast ära elamiseks ei piisanud, tegin kodu lähedal lihapoes tööd. Ühel päeval jätsin väikese tütre elukaaslase hoolde. Mäletan, et lõikasin just liha, kui poe uksest astus sisse vanadaam, kes ütles, et ei tea kelle tütreke seal jõe ääres üksi kõnnib nii, et vanemaid ei kusagil. Ehmatasin. Jooksin õue ja nägin, et minu laps. Nutsin ja nutsin ja nutsin. Haarasin lapse sülle ja jooksin üle tänava koju. Kui hoovi jõudsin nägin et seltskond ja joomapunker on täies hoos. Karjusin oma lapse isa peale, et kuidas ta saab nii käituda. Mu lapse vanaema ja elukaaslane naersid mulle näkku. Läksin lapsega tööle tagasi. Õhtul aga sain peksa selle eest, et julgesin mehele tema sõprade ees häbi teha.

Olin sinine. Kartsin. Hirm oli, et ta tuleb uuesti ööseks koju. Siis käis klõps mu peast läbi — aitab küll. Võtsin oma tütre sülle ja jooksin õue, helistasin oma sõbrannale kes tuli meile järele. Igal asjal tuleb piir ette. Mu ellu saabus see härra õige ja kõik muutus täielikult — ideaalne mees ei alkoholi, ei vägivalda. Me abielus sündis poeg ja tütar saime abielus olla 5 aastat. Ma olin kõige õnnelikum naine. Sõbrannad isegi kadestasid mind. Ja eelmisel aastal oktoobris võttis mu abikaasa endalt elu. Ta oli mu elu mõte ja mu armastus. Me tegime alati kõike koos. Ehitasime oma kodu ühiselt. Rääkisime õhtuti oma tulevikust, kuni vanaduseni välja — kuidas kahekesti pensioni eas jalutame ja lapselapsed meie ümber jooksevad.

Mu elu kukkus pea peale. Kukkusin pärast oma abikaasa surma jooma.

Uputasin kõik mured pudelisse. Pere oli mu kõrval küll olemas. Hoidsid mul silma peal. Aga igalepoole kuhu vaatasin, otsisin oma meest. Algul jõin kodus. Siis tarbisin alkoholi ja unerohtusid segamini. Hea kerge tunne eksole? Ei olnud emotsioone. Mind ei huvitanud, mis minust saab või kuidas lastel läheb. Enesetapu mõtted käisid peast läbi. Kodustest joomistest said edasi peod. Pidu kestis ikka hommikuni. Nii iga nädalalõpp, reedest-pühapäevani. Mitte ükski nädalavahetus ei jäänud alkoholita. Arvasin, et alkohol toob mu mehe tagasi. Laste kisa ajas mind kurjaks. Ei hoolinud ma enam endast.

Lõpuks tänu oma õele sain tööle ja alkoholi tarbimine lõpes nädala sees ära. Jäid aga nädalavahetused. Sain endale veel parema töö. Sain aru, et mul on lapsed, kes mind vajavad ja keda siin ilmas kõige rohkem armastan. Nemad on minu elu mõte. Nende pärast pean pingutama. Sest lapsed on need, kes kannatavad. Nemad ei pea minu alkoholipudeleid ja purjus ema kodus taluma. Sain aru, et alkohol ei too tagasi mu abikaasat ja laste isa. Aga ta elab edasi meie südametes ja minu hinges.

Sõbrannad on vaikselt kaduma hakanud, kuna hakkasin ütlema ei pidutsemisele. Mõni üksik veel helistab, aga nüüd saan aru, et mõned inimesed on ainult seepärast seltskonnas, et koos juua ja hea ju, kui keegi teine oma rahakotti tühjendab.

Saada sinagi meile oma lugu naistekas@delfi.ee ja osaled spaapaketi loosimises.