Anoreksia iseloomulikud tunnused
Anoreksia on häire, mida iseloomustab suur kaalukaotus. Tavaliselt kaaluvad haiged 15-60% vähem normaalkaalust. Üldjuhul saavutatakse kaalukaotus toiduhulga tohutust piiramisest, kuid "kasutatakse" ka toidu väljaoksendamist ning jõulist füüsilist treeningut. Sellest hoolimata ei tunnista haige, et tal on probleem, vaid arvab, et ta on ikka veel ülekaaluline. (See on tingitud muutunud kehatajust). Hirm kaalutõusu ees on pöördvõrdelises seoses tegeliku kaalukaotusega.
Anorektikud on tavaliselt väga huvitatud toidust, selle kalorisisaldusest ning toiduvalmistamisest. Söömine ja toiduvalmistamine muutuvad omamoodi rituaaliks. Anorektikute puhul on tavaline, et nad valmistavad oma perekonnale või sõpradele tohututes kogustes toite. Anorektik veedaks meelsasti kogu oma päeva köögis, vaaritades teistele (rammusaid) toite. Vastupidiselt tuntud uskumusele söövad anorektikud iga päev, sealhulgas "keelatud" toite (kommid, jäätis, koogid jne). Ent manustatud kogused jäävad 600-800 (või isegi vähema) kalori piirimaile.
Anorektik on ebanormaalselt tundlik paks-olemise suhtes. (Võiks arvata, et iga kord, kui keegi mainib sõnu "paks", "tüse", "tummine", "lai", "suur" jne, tõusevad anorektikul kõik ihukarvad püsti). Anorektikul on raudne soov muutuda aina kõhnemaks, paraku oma "ideaalkaalu" ta ei saavutagi, kuna sureb enne ära, sest keha valesti tajumine ei võimalda tal end adekvaatselt hinnata. Toit, kalorid, kehakaal ning pidev kõhnumine domineerivad anorektiku elus ning ta ründab igaüht, kes püüab seda privaatsüsteemi häirida.
Anoreksia nervosa illustreerib kultuuri mõju psühhopatoloogiale kõigist teistest häiretest paremini.
Anoreksia on rohkem levinud industriaalühiskondades, kus pole toidupuudust, ning kus atraktiivseteks peetakse saledaid inimesi (eriti naisi). Loomulikult saab enda näljutamine olla enesedistsipliini vormiks vaid ühiskondades, kus toitu on külluses (nagu enamikus Läänemaades). Maades, kus ülekaalulisus on tavaline, arvavad paljud end ära näljutanud naised, et nad on saavutanud suure kultuurilise ning isikliku võidu: nad on suutnud vastu panna rämpstoidu söömise kiusatusele ning loonud endale keha, mille sarnast idealiseeritakse meedias. Sellist saavutusetunnet saadab sageli tüsedamate sookaaslaste kadedus, kellele anorektikud näivad emotsionaalselt tugevamad ja seksuaalselt atraktiivsemad.
Anoreksia on väga levinud USA-s, Kanadas, Euroopas, Austraalias, Jaapanis, Uus-Meremaal ja Lõuna-Aafrikas. Müncheni "Õhtulehe" interneti lehekülje andmeil peab järjest rohkem jaapanlannasid ennast liiga paksuks, kuigi see tegelikult nii ei ole. Jaapani tervishoiuministeeriumi korraldatud uuringu tulemused aga näitavad, et 20-30-aastaste seas pidas end varem ülekaaluliseks 14,4 %, nüüd aga juba 20,3 % naistest. Veelgi enam on end paksuks pidavate jaapanlannade arv kasvanud 15-19-aastaste neidude seas: 13,5 %lt on see tõusnud 20,4 %ni. Samas on nooremate naiste haigestumus suurenenud, eriti buliimiat esineb üha rohkem. Iga aastaga kasvab ka dieedipidajate hulk. Uurimuse autor Chie Asano peab dieedihulluse põhjuseks meedia kõrval Jaapani ühiskondlikku arvamust. Naiselikkus tähendab jaapanlannade jaoks eelkõige välimust, intelligentsus ja kompetentsus on selle kõrval teisejärgulised. On täheldatud, et anoreksia võib tekkida immigrantidel, kes on omandanud Lääne iluideaalid.
Nälgimine võib olla põhjustatud naise soovist eitada bioloogilisi ning sotsiaalseid nõudmisi - naise keha ning naise kohta ühiskonnas. Noor naine võib pidada oma arenevat keha võõraks (ja äärmiselt inetuks), samuti võib ta püüda end vabastada sotsiaalsetest rollidest nagu ema ja abielunaine. Seega võib anoreksiat nimetada vaikseks sotsiaalseks protestiks - näljastreigiks - ilma teadliku poliitilise põhjuseta.
Ealised iseärasused ja vanemate mõju
Anoreksia algab tavaliselt varases puberteedieas ning puudutab üht 15 aastast tüdrukut 150st. Anorektikul ei arene välja rinnad ning menstruatsioon kas lõpeb või ei algagi. Seepärast näeb tütarlaps oma ea kohta noorema välja. Dieedi pidamist võib näha kui täiskasvanuks saamise edasilükkamist.
Viimase 40 aasta vältel on anoreksia sagenenud kolmandiku võrra noorte naiste hulgas. Psühholoogilisest vaatepunktist on nälgimist peetud enesekaristamise vormiks, mida põhjustab alateadlik soov meeldida oma vanematele. Anorektikud on üldjuhul tõsised, viisakad, ülitundlikud äraütlemiste suhtes ning tunnevad end pidevalt milleski süüdi. Psühhodünaamilised teooriad väidavad, et anoreksia on vastuseks vanemate eitavale suhtumisele lapse individuaalsusele ning soovidele. Anorektiline tüdruk ei oska eristada enda soove teiste omadest ning ta kardab hülgamist, juhul kui ta mingisugust initsiatiivi üles näitab.
Anorektikute vanemad on sageli ülihoolitsevad ning kalduvad kogu vastutust enda peale võtma. Seega võib anoreksia olla püüdeks lõhkuda jäika ning muutumatut perekonna süsteemi.
Anorektikud on sageli pärit kesk- või ülemklassi peredest, kellel on üldjuhul kõrged ootused oma võsukese käekäigu suhtes. Samuti on täheldatud, et vanemad on üldjuhul äärmiselt tegusad, neil on väga vähe vaba aega ja tähelepanu oma lapse jaoks. Sellest tulenevalt võib laps tunda, et ta peab olema "täiuslik" saavutamaks oma vanemate tähelepanu.
Mõnikord püüab anorektik nälgimisega endale lihtsalt tähelepanu tõmmata. Söögist keeldumine võib olla tema meelest ainus viis, et ta vanemad teda tähele paneks.
Anorektikut iseloomustab madal enesehinnang ning meeletu soov kontrollida nii ümbritsevat maailma kui ka iseenda tundeid. Anorektik võib otsustada, et ta ei lase välistel "sissetungijatel" (s.h toit) enda elu mõjutada. Ta võib tunda, et kõik väljastpoolt tulev nõrgestab ta enda kontrolli oma elu üle.
Anoreksia on negatiivne viis reageerida sisemistele ja välistele konfliktidele (nt. stress, hirm, kurbus). On kergem mõelda toidule, söömisele (või nälgimisele), kui lahendada "reaalseid" probleeme. Samas võivad söömishäired olla karistuseks selle eest, et "ma üldse midagi tunnen". Madalast enesehinnangust on põhjustatud tunne, et head asjad (s.h söömine) "pole minu jaoks".
Anorektikud kalduvad palju kohvi või teed jooma ning agaralt suitsetama. Samuti on neile omane nälja eitamine, vabanduste otsimine söögist loobumiseks, toidu peitmine (veenmaks teisi, et nad on söönud), kõhnumistablettide kasutamine (isu kontrollimiseks) ning manustatud toidu väljutamine kehast (kas kõhulahtistite või oksendamise abil).
Anorektikud (ja ka buliimikud) püüavad leida kõikvõimalikke mooduseid, kuidas toidust loobuda. Näiteks on täheldatud, et koduloomad kipuvad nii anorektikute kui buliimikute peredes minema paksuks. Põhjuseks on see, et anorektik toidab looma toiduga, mida ta ise ei söö. Ning buliimik võib peale ahmimisepisoodi tunda toidu vastu meeletut viha, mille tulemusena annab ta koduloomale (koerad on eelistatuimad) kogu ülejäänud toidu, mis kodus leidub.
Anoreksiale on iseloomulikud ka sagedased tujumuutused, motivatsiooni puudumine, lootusetuse tunne, ärevus või paanikahood. Haigus võib viia enesetapuni.
Anoreksia (ja buliimia samuti) on eriti ohtlik suhkruhaigete jaoks, kes kaalu kontrollimiseks või vähendamiseks loobuvad insuliinist. Kui suhkruhaigete kaal ei taastu ning nad ei hakka insuliini uuesti manustama, on paratamatuks tulemuseks surm. Saladused, valed ning rituaalid
Üldiselt on teada, et söömishäiretega inimesed on tõeliselt professionaalsed valetajad ning petturid. Sageli on nende jaoks märksa lihtsam teeselda, et nad paranevad, kui reaalselt alustada paranemist. Näiteks noor naine elas ravi ajal mitu kuud oma vanemate juures. Vanemad jälgisid iga ta sammu - sundisid teda nendega koos einestama ning ei lubanud tal tualettruumi kasutada paar tundi peale söömist. Üsna peagi muutus noore naise jaoks tavaliseks see, et peale eineid läks ta oma tuppa raamatut lugema. Vanemad olid tõeliselt õnnelikud, et aitavad kaasa tütre paranemisele. Kuid nad ei teadnud, et peale söömist läks tütar oma tuppa, pani raadio mängima ning oksendas kilekotti. Kodust väljudes võttis ta koti kaasa ning viskas minema. Selline käitumine kestis kuid ning vanemad ei suutnud mõista, kuidas tütar pidevalt kaalus alla võtab…
Anorektikuga koos einestades võib ta taldrik olla söögikorra lõpuks täiesti tühi, ent selle asemel, et suutäied alla neelata, on anorektik need salamisi sülitanud salvrätikusse ning peitnud oma käekotti.
Paljudel söömishäiretega inimestel on ka oma kummalised rituaalid.
- Näiteks võivad mõned anorektikud nõuda, et erinevad toiduained taldrikul omavahel kokku ei puutuks. On teada paranev anorektik, kes keeldus söömast enne, kui kõik toiduained taldrikul olid lõigatud neljaks (riis oli jaotatud neljaks osaks, samuti kana ning porgandid).
- Paljud ravil olevad anorektikud joovad enne kaalumist ära paar liitrit vett, et petta arste ning jätta muljet, et nad ei ole kaalust alla võtnud.
Söömishäirete ravis on oluline osa just taolistest rituaalidest ning saladustest vabanemisel.
Anoreksia "avastamine" ja ravi
Anoreksia puhul on üldjuhul perekonnaliikmed need, kes avastavad, et midagi on viltu. (Kuigi ka probleemi märkamine võib võtta kaua aega, sest anorektik tarbib suurtes kogustes "tervislikke" toite ja varjab kiivalt oma haiglasi söömisharjumusi). Seevastu haige ise keeldub tunnistamast, et tal on probleem. Vastupidi, ta usub järjekindlalt, et on ülekaaluline.
Selle kohta, kas söömishäired muutuvad üha tavalisemaks nähtuseks, on nii poolt- kui vastuteooriaid. Ent kindlalt on teada see, et üha vähem juhtumeid jääb diagnoosimata, kuna enamik tütarlapsi elab veel oma vanematega koos, kui neil kujunevad välja anoreksia sümptomid.
Paljud ühiskonnakriitikud on märkinud, et joone tõmbamine söömishäirete ning "normaalse" dieedi tulemuste vahele pole lihtne. Õigupoolest polegi selge, kus lõpeb tavaline dieet ning algab anoreksia/buliimia. Paljudel naistel esineb kergeid anoreksia (või buliimia) sümptomeid.
Anorektiku seisukohalt on ravi esimeseks sammuks eluohtliku kaalulanguse peatamine ning normaalkaalu taastamine. Selleks peab anorektik sööma hakkama. Paljudel juhtudel peavad meditsiinitöötajad istuma ta kõrval, et pakkuda moraalset tuge ning hoida ära toidu väljaoksendamist või peitmist. Äärmuslikel juhtudel kasutatakse ka vägisi toitmist (kui patsient on juba ilmses surmaohus).
Siiski püüavad ka hospitaliseeritud anorektikud välja mõelda kõikvõimalikke mooduseid, kuidas mitte süüa või toit ruttu kehast väljutada (näiteks kõhnumistablettide sissesmugeldamine, sanitaride eest ärajooksmine, kõikvõimalike vabanduste otsimine WC-sse pääsemiseks jne.)
Kui kaal on taastatud (või vähemalt eluohtlikust piirist kõrgemal), kasutatakse erinevaid biheivioristlikke ning kognitiivseid tehnikaid, et korrigeerida haige vääruskumusi toidu ja iseenda suhtes (s.h ülikriitilisus enda suhtes, perfektsionism). Uuritakse patsiendi tendentsi "kõik-või-mitte-midagi" suhtumiseks, ebausku toidu ning treeningu suhtes, teiste inimeste käitumise õigustamatut interpreteerimist ( nt. et võõrad inimesed märkavad, kui haige on paarsada grammi juurde võtnud), jne
Anoreksia ravil kasutatakse ka erinevaid medikamente, mille mõju suhtes on arvamused üsna vastukäivad (mõningatel juhtudel nimetatakse nende kasutamist "ajuloputuseks").
Anoreksia ravi on aeglane ning äärmiselt raske. Üldjuhul suudetakse leevendada vaid tõsiseid tagajärgi (50-70% haigetest pole peale ravi enam "kliiniliselt anorektilised": neil on menstruatsioon ning kaal on tõusnud normaalsele tasemele; umbes 25% -l on ebaregulaarne menstruatsioon ning üsna madal kehakaal; ja 25%-l menstruatsiooni ei ole ning kehakaal on tugevalt allpool normaalset). Ravi kestab keskmiselt neli kuni seitse aastat.
Eestis ravitakse anoreksiat Psühhiaatriahaiglas, kus anorektik hospitaliseeritakse üldjuhul 30 (maksimaalselt 60) päevaks. Kasutatakse medikamente ning intensiivset teraapiat. Terapeutide sõnul jõuavad haiglasse äärmuslikud juhud, sellised, kes tõepoolest juba hinge vaaguvad (näiteks enesetapukatse sooritajad). Ülejäänutel Eestis ravivõimalused puuduvad.
Hoolimata sellest, kas haige "paraneb" (füüsilises mõttes) või mitte, jäävad kehakaal ning dieet endiselt tema jaoks kinnisideedeks. Selles mõttes võib öelda, et anoreksiast täielikult paraneda on praktiliselt võimatu.
