Ärevushäire — ülipüüdlike haigus

 (54)
pahad päevad
Corbis/Scanpix

“Vahel lihtsalt PEAB leidma selle kaks tundi, et niisama aknast välja vaadata ja, vabandage väga, kas või nina urgitseda!” Psühhiaater Viktor Sergejevi nõuannet tasub vägagi tõsiselt võtta. Liiga palju on neid, kes leiavad endale rahulikke hetki alles Seewaldi rohelise plangu taga.

“Tänava poolt küljest on tara ülesanne kaitsta meie patsiente julma ja kiirustava maailma eest. Aga muide, kas te hoovi poolt tulles märkasite, et aed on ühest küljest avatud?” Doktor Sergejev viipab elava liiklusega Paldiski maantee suunas.

“Liikluskultuur on tegelikult rahvakultuuri väga oluline näitaja. Ja mida me näeme? Hoolimatust, pahatahtlikkust, üksteisele ärategemist ja karistamatuse tunnet,” muretseb psühhiaater. Seespool tara, “teistmoodi tegelikkuses”, saab suur kiire mõneks ajaks otsa.

Dr Sergejev aga viitab jälle avatud plangule: “Arsti diagnoos on ju tegelikult fiktsioon. Inimese meeleseisund, emotsionaalne foon on pidevas muutumises.”

Neid, kes ühel hetkel võivad ärevushäiretega silmitsi seista, oleme harjunud just eriti “normaalseteks” pidama — edasipüüdlikud, kohusetundlikud, teistega arvestavad, töös lausa perfektsionistlikud, usaldatavad.

Nagu küllap see inglise keele õpetajagi, kes mõne päeva eest oli murdunud ja praegu vaid õe abiga psühhiaatriahaigla I osakonna trepist üles suudab kulgeda.

SEDA ei saa kontrollida!

“Iseenesest on ärevusreaktsioon igati normaalne ja vajalik,” selgitab doktor Sergejev. “See on lihtsalt valmisolek tegutsemiseks, olenemata situatsioonist. Ja eks igaüks teab, mida tähendab ootusärevus enne esimest koolipäeva või kohtingut, kui süda põksub.”

Samas võib ootusärevus olla ka üks koledamaid asju. “Kujutlege kohtualust, kes ootab süüdistuse esitamist. Lihtsam variant, mida oleme kõik kogenud, on eksami ootus. Oled eksamineerija ukse taga ja loomulikult on, nagu alati, üks päev puudu jäänud,” toob arst välja sama asja varjupoole.

Ärevushäirest saab rääkida siis, kui ärevus on tugev, kestab kaua ja piirab psüühilist ning sotsiaalset tegevusvõimet, toimetulekut, põhjustab inimesele suuri subjektiivseid kannatusi ja ta ei suuda sellest vabaneda või siis toime tulla.

Eespool tõime näiteks konkreetsete situatsioonidega seotud ärevuse, kuid inimese enesetunne ja vaevused on tunduvalt ebameeldivamad ja piinavamad, kui ärevus ja sellega kaasnev hirm ei ole teadvustatud, isikustatud, vaid ebamäärane.

Korra elus oli doktor Sergejevil endalgi juhust surmahirmu selle “täies ilus” kogeda.

“Aastaid tagasi Sydneys, Austraalias. Väga ahvatlev oli ujuma minna, laine oli poolteist meetrit kõrge. Tugevat hoovust ookeanil ma siis veel ei teadnud ja alguses ka ei tajunud.

Läksin — ja kaldale enam ei saanud. Juhtus täpselt nagu selles reklaamis, kus hädaohus ujujale vastatakse reipalt: “Hai-hai!” Seda tegid kaks minu rannal lebavat kolleegi, arvates, et ma ainult lõbu pärast vehin (olles juba üpris kaugel avaookeanil!).

Enne, kui kaks kohalikku ujujat mu veest välja tõid, tundsin, et selleks korraks selles maailmas on minu tegemised lõppenud. See oli täiesti reaalne, ratsionaalne analüüs, sest olukord oli täiesti lootusetu ja mõistsin, et siit oma jõududega ma välja ei tule.

Siis kogesin seda õudust ja hirmu täies mahus ning lühiajaliselt, ei tea kui mitu kümnendik sekundit tabas mind täielik paanika — maa, ookean ja taevas läksid korraks silmade ees kokku üheks mustaks massiks. Jõud oli samuti juba otsas, sest olin lainete vallas hulpinud piisavalt kaua. Lühiajaliselt olin nagu halvatud, kuid siis tekkis meeletu elutahe, isegi kummaline energia võidelda edasi.”

Just samasugust meeletut surmahirmu kogebki inimene ärevushoo ajal, selgitab psühhiaater. Ta püüab ärevushoo ajal haiget valdavat tunnet kirjeldada: “Sümptomid on jubedad: ma ei suuda enam, kaotan kohe enesevalitsemise, lähen hulluks, kohe juhtub midagi jubedat ja see on väga ohtlik — ma suren ja keegi ei suuda mind aidata!

Kaasnevad ka väga ebameeldivad kehalised sümptomid: värin üle keha, hingata ei saa, süda peksab tohutu kiiruse ja jõuga ning ilmselt kohe jääb seisma, higi voolab, kõht kisub krampi.”

Võiks arvata, et näiteks paanikahoog tabab inimest mõnes pinevas olukorras. Tegelikult enamasti risti vastupidi, teab dr Sergejev: “Ilus õhtu, tuba on soe, istud teleka ees ja - äkki!”

Lisaks tabab see veidral moel just neid, keda kõige vähem oskaks selles “kahtlustada“ — kurioossel kombel on haige reeglina kontrollija tüüpi inimene.

“Tüüpiline ärevushäire all kannataja on pedantne, kohusetundlik, samas ka ennast alahindav ja elab pigem teiste jaoks,” täpsustab psühhiaater.

Inimvõimete piiril

Põhjus, miks arsti poole liiga hilja pöördutakse, on dr Sergejevi sõnul see, et inimene loodab omal jõul toime tulla, häbeneb haiguse sümptomeid, suhtleb rohkem kiirabimeeskondadega, saades korraks abistava süsti, ja usub: saan ise endaga hakkama!

Nii haigel endal kui ka teistel on raske aru saada, et haigushoog ei allu tahtele.

Arsti arvates illustreerib tegelikke füüsilisi ja subjektiivseid kannatusi üks haigusjuhtum 1920. aastate Saksamaalt. Mees, kes põdes langetõbe, kukkus ühe epileptilise hoo ajal tulikuuma pliidi peale.

Ta sai meeletuid põletushaavu, kannatused olid jubedad. Me teame, kui valus on saada näiteks sõrmele põletushaav. Aastaid hiljem haigestus sama inimene aga depressiooni. Ja selle mehe kirjeldusel olid tema psüühilise kriisiga kaasnevad vaevused märksa raskemad, lausa talumatud!

Omaste tavaline reaktsioon on hoopis: kuule, võta nüüd ennast kokku, mõtle positiivselt, ära mõtle välja, sa ainult kujutad oma vaevuseid ette!

“Kui inimene on halvatud, siis ei jaga talle millegipärast keegi selliseid nõuandeid, kuid raskusastmelt on need seisundid väga lähedased,” kommenteerib dr Sergejev.

Kuigi paanikahoo ajal kaaslased haiget aidata oluliselt ei saa, möödub see pikapeale ka ilma kõrvalise abita. Kuid need vaevused on lausa inimvõimete taluvuse piiril ja on reaalne oht, et haige ühel hetkel ei suuda neid enam taluda…

Pillid ja sõna jõud üheskoos

“Kombineeritud ravi annab kõige parema tulemuse — psühhoteraapilisele meetodile lisaks ka tabletid,” kinnitab Viktor Sergejev.

Ta teab, et tabletid tekitavad paljudes võõristust, aga tema meelest asjata. “See on lihtsalt üks klišee inimeste mõtlemises, et tabletiravi on halb. Ravi on üks tervik.”

Psühhiaatri selgitusel on medikamendid vajalikud, et tervenemist kiirendada. “Ainult psühhoteraapia abil ravides võib efekt tulla alles aasta või ka viie aasta pärast — raske prognoosida. Senikaua kannataksid lisaks haigele endale ka tema perekond ja töökaaslased.”

Medikamentide abil võib haigus tohtri kinnitusel taanduda isegi mõne nädalaga. “Meil on olemas kõik ravimid, mida maailmas eesliinil kasutatakse. Mul on selle üle uhke tunne.”

Peale psühhiaatri võib tablette määrata ka perearst. “Nad on saanud selles vallas väga hea ettevalmistuse. Lisaks on perearst ju su peretuttav juba aastaid ja teab tausta, oskab võrrelda varasema seisundiga. Raskes seisundis patsiendi võib aga perearst saata psühhiaatri juurde konsultatsioonile.”

Mõnel raskemal juhul peab dr Sergejev otstarbekaks, et inimene jääb nädalakeseks haiglaravile. See on mõne jaoks ainus võimalus hetkeks kihutavalt rongilt maha hüpata.

Dr Sergejev näitab psühhiaatriakliiniku 1 osakonna hubaseid ruume ja selgitab, et kiiremale tervenemisele aitavad kaasa veel autogeenne treening ja hingamisharjutused, psühholoogi vestlusgrupp, samuti füsioteraapia — lõõgastumine saunas, massaaživanni ja vibroakustilise voodi protseduurid, väntamine veloergomeetril, turvalisuse ja kaitstuse tunne, jalutamine.

Tegelusteraapia ruumi seintel on maastikumaale, portreesid, lapseliku püüdlikkusega joonistatud sulissõpru. “Jah, nii mõnigi avastab tegelusteraapia käigus, et oskab päris hästi joonistada,” kommenteerib arst.

Tasub õppida vihastama!

Kõige rohkem aitaks tervena ja tasakaalus püsida see, kui lähedased omavahel kokku hoiaksid ja kodu oleks turvaline paik, tõdeb Viktor Sergejev. Tüüpilises peres on aga hoopis nii, et vanemad on tööga väga hõivatud, pidevas stressis, ja see hakkab külge ka lastele.

Ärevushäire juured ulatuvadki sageli just lapsepõlve, ütleb psühhiaater. “Ehk polnud lapsel lihtsalt kedagi, kes toetaks ja ära kuulaks.”

Kes oma halbadest mõtetest kuidagi jagu ei saa, leiab ehk abi dr Sergejevi lihtsast soovitusest: “Ärge urgitsege minevikus ja ärge ennast haletsege! Vahel on kasulik, kui asjad on korralikult läbi käidud, hoopiski korralikult vihastada!”