Eeterlike õlide valmistamine

Taimedest eeterlike õlide saamiseks kasutatakse aurudestillatsiooni. Ühe liitri eeterliku õli saamiseks kulub tuhandeid kilosid taimi, seega on nende kõrge hind õigustatud ning sõltub tugevalt taimeliigist. Lenduvad osakesed aurutatakse taimest välja ning tekkinud aurul lastakse kondenseeruda. Kondensatsioonivee pinnale jääb õhuke kiht eeterlikku õli, mis vedelikust eraldatakse.

Laialt levinud lavendel

Lavendel kuulub huulõieliste sugukonda. Erinevaid liiki lavendleid on umbes nelikümmend ning neid eristada on keeruline. Ka keeleliselt on nimed ebamäärased ning kattuvad — laialehist lavendlit tuntakse nii inglise lavendlina kui ka prantsuse lavendlina. Lavendel esineb looduses üle kogu maailma — Vahemeremaades, Indias, Aafrikas, Ameerikas ning ka Eestis.

Kuigi sõna lavendel toob silme ette lillad lilleväljad, on lavendliõte värv varieeruv ning esineb ka halle ja kollakaid toone. Lavendel on olnud aastatuhandeid kasutusel nii rahvameditsiinilise ravimina, toiduainena kui ka oma puhastavate omaduste tõttu. Aroomiteraapias tuntakse lavendlit kui üht vähestest taimedest, mille eeterlik õli sobib nahal kasutamiseks ka lahjendamata kujul.

Lavendli eri liigid

Tähklavendel (Lavandula angustifolia ehk Lavandula officinalis) kasvab looduslikult mäestikes, üle 1000 meetri kõrgusel. Sellel on pisikesed sinakaslillad õied. Teistest lavendli liikidest eristab “päris” lavendlit see, et tal on väga väike kamprisisaldus. See annabki lavendlile meeldiva lillelõhna ning rahustavad omadused.

Laialehine lavendel (Lavandula latifolia) ei vaja nii kõrgeid kasvukohti ning selle õied on pigem hallikassinised. Laialehist lavendlit kasvatatakse peamiselt Prantsusmaal ja Hispaanias.

Lavandiin (Lavandula hybrida ehk Lavandula burnatii) on lavendlite perekonna uusim liige, laialehise ning tähklavendli ristand, mis ilmus pildile 1900. aastate alguses. Seda on kerge lavendliga segi ajada, eristamiseks tuleb vaadata taime vart — lavendel kasvab ühevarrelisena, kuid lavandiini vars haruneb kolmeks. Lavandiini looduses ei esine, seda kasvatatakse tööstuslikult põldudel. Lavandiinist saab eeterlikku õli rohkem ning seetõttu on see hinnalt soodsam.

Ka taimedest saadavate eeterlike õlide keemilised koostised on üsna sarnased, kuid erinevad domineerivate ainete poolest:

  • Lavandula angustifolia — peamiselt estrid ja alkoholid
  • Lavandula latifolia — peamiselt oksiidid ja alkoholid, millele järgnevad ketoonid ning monoterpiinid
  • Lavandula hybrida — peamiselt alkoholid ja estrid

Erinevused aroomiteraapias kasutamisel

Alkoholide ja estrite sisaldus teeb tähklavendlist õrna ning tasakaalustava õli, mis on põletikuvastane, viirustevastane ning antiseptiline. Aroomiteraapias kasutatakse seda lihasvalu, peavalude, unetuse ning põletuste korral.

Laialehises lavendlis on esindatud oksiidid ning alkoholid. Oksiidide ning kampri sisaldus teeb sellest jõulisema õli, mida on kasutatud näiteks reumaatiliste valude korral ning rögaeritust soodustava vahendina. Erinevalt tähklavendlist on see ergutava toimega ning aitab avada hingamisteid.

Lavandiin on laialehise ning tähklavendli ristamisel saadud hübriid, seega on selles esindatud mõlema taime omadused. See on soojendav, viiruste- ja põletikevastane ning seda kasutatakse külmetuse ja köha korral. Lavandiini lõhn on püsivam. Selle omaduse ning soodsama hinna tõttu kasutatakse lavandiini pesuvahendites ja koisid peletavates lõhnakotikestes, ent nahal kasutamiseks see ei sobi.

Lavendlist saab ka lillevett

Pärast eeterliku õli eraldamist jääb järele vedelik, mida nimetatakse hüdrosooliks ehk lilleveeks. Selles on säilinud veidike eeterlikke õlisid, mis annavad vedelikule õrna lõhna ning kosmeetilised omadused. Lavendli lillevesi rahustab ning on suurepärane näotoonik või kehaniisutaja. Hüdrosooli lõhn erineb tugevalt eeterliku õli omast ning sellest ei maksa end häirida lasta — lavendli lilleveel on murulõhn, mis seguneb õrna lillelõhnaga.

Allikas: Bioblogi