Basseinilööbed
1. Ujujate kseroos ehk nahakuivus
Ujujaid vaevab sageli pidev nahakuivus, eriti talvekuudel. Selle põhjuseks on ühelt poolt naha rasukihi lahjendumine, kuid ka osmootne gradient, mis tekib keha viibimisel vees. Täiendavalt toimib veel trennijärgne pikk soe dušš ning ujulate poolt pakutav vedelseep. Ravi ja profülaktika seisukohalt on oluline vähendada rasvade kadu nahalt ja samas lisada neid juurde. Dušš peale trenni peaks olema “kiire loputus” mõõdukalt sooja vee ja pehme õlibaasilise seebiga. Rasvase vaseliinalusel salvi kehale määrimine enne vette minekut võib olla väga kasulik veekao vähendamiseks nahalt. Väga oluline on ka vanniõli kasutamine või niisutava, õlibaasilise ihupiima kehale kandmine vahetult peale dušši, enne kui nahk on ära kuivanud.
2. Akvageenne akne
Vastupidiselt eelmainitud nahakuivusele kogevad mõned ujujad naha rasususe suurenemist. Tegemist on tõenäoliselt nn. tagasilöögi efektiga, mida soodustavad tugevatoimelised aluselised seebid ja alkohoolsed toonikud, samuti kloor basseinivees.
Uuringud on näidanud ka rasu produktsiooni tõusu peale pikaaegset (3-4 tundi) naha hüperhüdratatsiooni. On tõenäoline, et küllastatud sarvkiht töötab sarnaselt käsnaga, takistades rasu väljavoolu ja põhjustades edasise liigse rasu tootmise rasunäärmete poolt. Suurenenud rasuvoolusega kujunev akne haarab sagedamini kõrgeima rasuproduktsiooniga piirkondi, nagu nina külgmisi volte, lõuga, põskesid.
Akne ravimisel tuleb edaspidi vältida aluselisi seepe, alkohoolseid toonikuid, mis veelgi lahustavad rasu. Eelistada tuleks pehmemaid mitte-detergentseid losjoonpuhastajaid või sünteetilisi pesemisvahendeid (näiteks Sebamedi, Eucerini sarjast). Muus osas ravitakse seisundit nagu tavalist aknet.
3. Melanoomi risk ujujatel
Kindlaks melanoomi riski tõstvaks faktoriks on siiani teada ultraviolettkiirgus, eriti intensiivne vahelduv kiirgus alla 15-aastastel lastel.
Hiljuti läbi viidud uuringus Taanis on selgunud, et ujumisvees leiduvad potentsiaalselt kantserogeensed ühendid võivad tõsta melanoomi tekke riski. Rohkem on ohustatud alla 15 aastased sagedased “saastatud” vees (nii nimetati jõgesid ja ujulate kloorivett) ujujad. Täpsemate järelduste tegemiseks on vaja lisauuringuid. Välistingimustes ujudes on äärmiselt tähtis korralik kaitse päikese eest. Kasutada tuleb vähemalt 15 kaitsefaktoriga veekindlat vahendit, mis võimalusel kantakse peale 20-30 minutit enne vette minekut. Isegi, kui ujuja kannab särki, tuleb selle all kasutada päikesekaitse vahendit, kuna märg riie kaotab palju oma kaitsvatest omadustest. Päikesevalgust soovitatakse vältida 10.00 ja 15.00 vahel. Lõpuks on oluline igakuine pigmentkollete jälgimine ning kahtlaste muutuste tekimisel arsti poole pöördumine.
4. Ujumisprillide põhjustatud nahaseisundid
Paljude ujujate jaoks on prillide kasutamine sama loomulik kui ujumiskostüüm. Paraku võivad kaasuda sellega tüsistused nahal, nagu allergilised kontaktreaktsioonid ja trauma.
Allergiline kontaktreaktsioon esineb hästi piirdunud silmi ümbritseva erüteemina. Võivad kaasuda sügelus, villid või leemendus. Tavaliselt on tegemist reaktsiooniga kummi koostises olevale ainele (dibutylthiourea). Soovitatakse teha allergiatestid täpse komponendi määramiseks. Vajadusel on saadaval alternatiivsetest materjalidest prille.
Prillidest põhjustatud otsese või kaudse trauma tõttu võib silmade ümber tekida täpikujulised verevalumid. Tavaline ravi sel puhul on puhkus ja külmad kompressid.
Prillidel, eriti laste omadel, peaksid olema madala elastsusega kinnitusribad, hüpoallergeensed padjanditega tihendid, purunemiskindlad klaasid ja hea sobivus.
5. “Ujuja õlg”
Seda unikaalset ujujatele iseloomulikku nahaleidu kirjeldas Koehn 1991.aastal. Ta täheldas “punast karedat naastu” omaenda parema õla eesmisel pinnal, mis tekis umbes pool tundi peale ujumise lõpetamist. Lööve kadus spontaanselt mõne tunni pärast, kuid oli jälle nähtav mitmel järgneval hommikul. Autor pani tähele, et krooli ujudes hõõrus ta oma raseerimata lõuga vastu paremat õlga, kui ta pööras pead hingamiseks. Seega kujutab lööve endast mehhaaniliselt tekitatud nahapõletikku, mida põhjustab korduv hõõrdumine ja mis kaob spontaanselt tundide jooksul peale treeningut. Ilmne lihtne lahendus lööbe vältimiseks on raseerida enne ujumistreeningut.
6. ”Ujuja kõrv”
Väliskõrvapõletik on bakteriaalne infektsioon, mida tuleb sagedamini ette ujujatel ja mida seetõttu nimetatakse “ujuja kõrvaks”. Pikenenud kokkupuude veega põhjustab epiteeli veeldumist ja lahustab rasu kõrvakanalis, eemaldades vett-tõrjuva kihi nahapinnalt. Vee lahjendav toime muudab kanali kaitsvat happelist pH-d. Bakterite invasiooni soodustavad ka anatoomilised anomaaliad ja väike trauma. Väliskõrvapõletikku iseloomustavad kerge valu ja sügelemine, raskemal juhul tugevam valu, palavik ja üldine halb enesetunne. Kroonilised, korduvad episoodid võivad mõnikord põhjustada nõrgenenud kuulmist. Haiguse vältimiseks tuleks kõrvakanalit peale ujumist õrnalt loputada. Kergemate juhtude raviks kasutatakse kas antibiootilisi tilkasid või antibiootikumi ja steroidi kombinatsioone.
7. “Bikiini tagumik”
See on sügav, bakteriaalne follikuliit, mis tekib peamiselt ujujatel, kes jäävad niisketesse, kitsastesse ujumiskostüümidesse pikkadeks perioodideks. Soodustavateks faktoriteks on pooride ummistumine ja matseratsioon.
Alumise tuharavoldi kohal tekivad tihked, põletikulised sügavad sõlmed 3-5 päeva peale pikka päeva rannas, kui see veedeti tihedalt ümberolevas, niiskes ujumiskostüümis.
Ravimata jätmisel võib haigus võtta valuliku ja pikaleveniva kulu, põhjustades istumisraskusi. Raviks on peamiselt süsteemsed antibiootikumid ja ujumiskostüümi vältimine vähemalt 10 päeva. Ka paiksed antibiootikumid (erütromütsiin ja klindamütsiin) on kasulikud. Kui viibitakse rannas pikemat aega, soovitatakse vahepeal ujumiskostüüm ära võtta ja kehale panna absorbeerivat puudrit.
8. Rohelised juuksed
Roheline värving juustel on iseloomulik tõsistele ujujatele ja kujutab endast tagasipöörduvat pigmentmuutust. See fenomen tekib peale pikaaegset kokkupuudet basseiniveega ja on unikaalne ujujatele. Siiski, pigment tekib vaid neil, kellel on naturaalselt või värvitud blondid, hallid või valged juuksed. Sagedamini on mõjustatud lapsed ja naised. Värvimuutus ei ole põhjustatud kloorist, vaid pigem vaseioonidest, kuid kloor võib anda panuse võimaliku pleegitajana.
Raviks kasutatakse 2-3% vesinikperoksiidi, mis jäetakse juustele 30 minutiks ja mis seejärel eemaldab rohelise tooni.
9. Meresupleja lööve
Lööve tekib tavaliselt sukeldujatel või ujujatel ujumiskostüümiga kaetud piirkondades, kui viibitakse pikemat aega soolases ookeanivees. Lööve võib esineda epideemiatena. Arvatakse, et nahaärritust põhjustavad organismide Edwardsiella lineata ja Linuche unguiculata toksiinid.
Kliiniliselt kujuneb 24 tunni jooksul kipitus ja -sügelustunne ning lööve, mis võib olla kublaline. Sümptomid kestavad 3-7 päeva, raskematel juhtudel kuni 6 nädalat.
Raviks aitavad suhteliselt kiiresti sügelemisevastased vahendid ja paiksed steroidid.
