Depressioon on kehv kaaslane — meeleoluhäireid tuleb tähele panna ja õigeaegselt abi otsida
"Depressiooni diagnoosimine on sageli keerukas ja aeganõudev, kuna depressiooniga patsiendid esitavad perearstile kaebusi pigem oma muude vaevuste kui alanenud meeleolu kohta. Kurdetakse kõhu- ja peavalu, unetust, või on mingid muud ebaselged kehalised vaevused. Kui analüüsid mingit konkreetset haigust ei näita, võib arst hakata kahtlustama depressiooni," ütleb Lääne-Tallinna keskhaigla psühhiaatriakeskuse juhataja Andres Lehtmets.
"Häda on selles, et kui mingile bakteriaalsele nakkusele või põletikule saad analüüside põhjal jälile, siis depressioon on aladiagnoositud ja alaravitud tervisehäire. Palju oleneb siin arstist: kas ta saab aru, et tegemist on psühhosomaatiliste sümptomitega, kui analüüsid mingit füüsilist haigust ei näita. Depressioon võib kaasas käia ka mõne kehalise tõvega, nagu südame-veresoonkonnahaigused või vähk. Meeleoluhäireid ei osata vahel ise tähele panna või püütakse neid isegi varjata. Tegelikult on väga tähtis just inimese enda aktiivsus abi otsimisel."
Hullem kui masendus
Depressioon on kummaline haigus, mida lähedastel on raske mõista. Miks depressioonis inimene ei võta end kokku ja ei otsi väljapääsu? Miks peab kogu pere tema pärast kannatama? Arvatakse isegi, et depressioon on tingitud nõrgast iseloomust.
Psühhiaater avab asja olemust: "Kui kergema masenduse korral aitab liikumine, positiivne mõtlemine ja aeg, siis sügavas depressioonis inimene ei huvitu peaaegu millestki. Masendus ei lähe aja jooksul üle, vaid süveneb. Mida sügavam on depressioon, seda halvemini inimene reageerib lähedaste soovitustele võtta end kokku, mõelda positiivselt, vaadata komöödiafilme jne. Tal on raske toime tulla igapäevaste toimetustega, käia tööl, tal puudub huvi nende asjade vastu, mis varem meeldisid, ja ta näeb kõike justkui läbi mustade prillide. See omakorda suurendab masendust ja tekib nõiaring, mille peab katkestama võimalikult kiiresti. Kui meeleolu on langenud juba üle mingi punkti, on sealt raske ise tagasi pääseda."
Naiste haigestumus on suurem kui meestel. "See võib tulla ka sellest, et maast madalast sisendatakse, et mehed ei nuta. Mehed ei otsi abi, vaid maskeerivad depressiooni alkoholi, agressiivse käitumise, ülemäärase sportimise või töönarkomaaniaga," ütleb Andres Lehtmets, viidates statistikale, milles ei kajastu need mehed, kes arsti juurde ei lähe.
