"Esimesed kolm ööd-päeva ma lihtsalt nutsin. Raskeks muutus aga olukord siis, kui aasta pärast oli poiss sõimerühma jaoks liiga vana ning tuli otsida uus lasteaed," räägib naine.

Kristi meenutab, kuidas neid tabas valus reaalsus: "Lasteaiad polnud valmis võtma enda sekka diabeetikust last. Kardeti süstimist, kardeti verd, lapse koomasse langemist, lisakoormust, vastutust..."

Pikema loo leiad värskest ajakirjast Naisteleht!