Magusa nimega haigus

Diabeet ehk suhkurtõbi (argikeeles ka suhkruhaigus) on ainevahetushaigus, mille põhjuseks on insuliinierituse häired. Insuliin on eluks hädavajalik hormoon, mis tekib kõhunäärmes ja on vajalik toitainete omastamiseks. Süsivesikud lagunevad seedimise käigus glükoosiks ehk veresuhkruks, mis on energiaallikaks (kütuseks) keha rakkudele nii nagu bensiin autole. Et glükoos pääseks rakkudesse ja temast saaks igapäevaseks eluks vajalikku energiat, peab kõhunääre eritama küllaldase koguse insuliini. Kui insuliini ei jätku, siis veresuhkur rakkudesse ei pääse ja selle tase veres tõuseb. Hoolimata veresuhkru kõrgest tasemest inimese organism tegelikult nälgib. Toitu on küllaldaselt, kuid organism ei omasta seda, selgitab Eesti Diabeediliidu kodulehekülg.

Kõigil tervetel inimestel on organismis nii päeval kui ka öösel väike kogus insuliini. Kui inimene sööb süsivesikuterikast toitu (näiteks leiba või saia), siis veresuhkru tase tõuseb. Veresuhkru kõrgenenud tase on signaaliks kõhunäärmele, mis eritab küllaldase koguse insuliini ja veresuhkru tase normaliseerub. Tervetel inimestel ei ole veresuhkur tühja kõhuga kõrgem kui 5,5 mmol/l ja kaks tundi peale sööki ei ole veresuhkur kõrgem kui 8 mmol/l. Suhkruhaigetel on veresuhkru tase normist kõrgem. Kui veresuhkur on üle 10 mmol/l, siis hakkab suuremal osal suhkruhaigetest suhkur erituma uriiniga.

Kaks tüüpi diabeeti

Suhkruhaigust on kahte tüüpi.

I tüüp ehk insuliinsõltuv diabeet on umbes kümnendikul diabeetikutest, see tekib reeglina lastel või noorematel inimestel, kõige kõrgem on haigestumus eelkooli- ja puberteedieas. Seda liiki diabeeti põdejate kõhunääre ei tooda insuliini piisavalt: organism ise hävitab ära insuliini tootvad rakud. I tüüpi diabeeti ei saa ennetada, kui see tuleb, siis tuleb, selgitab Eesti Diabeediliidu tegevjuht Ulvi Tammer.

II tüüp ehk insuliinsõltumatu diabeet on 90 protsendil diabeetikutest, see on põhiliselt vanemaealiste tüsedate inimeste haigus, kelle organism ei suuda olemasolevat insuliini efektiivselt kasutada.

Diabeedist annavad märku:

  • janu
  • väsimus
  • suu kuivamine
  • naha ja limaskestade sügelemine
  • naistel suguelundite sügelus
  • nahapõletikud
  • sage urineerimine
  • unisus peale sööki
  • kaalu langus või suurenemine.

    Vähemalt osa neist tunnustest võib kõigil inimestel aeg-ajalt esineda, seepärast ei osata neile alati piisavalt tähelepanu pöörata. “Eesti inimesed on kannatlikud, mõtlevad, et ah, mis sest on, kui käin öösel kaks korda pissil ja janu on ka — küllap soojast ilmast või soolasest toidust,” räägib Tammer.

    I tüüpi diabeedi korral kujuneb haigusseisund välja kiiresti — nädala kuni kuuga — ja läheb järjest raskemaks, nii et ravi — insuliinisüstide — puudumisel võib jõuda isegi diabeetilise koomani. “Diabeetiline kooma on eluohtlik seisund, mille ajal inimene on teadvusetu, häiritud on peaaegu kõik organismis toimuvad protsessid. Kooma põhjuseks on väga kõrge veresuhkru tase,” selgitab Tammer.

    II tüübi puhul areneb haigus välja pikkamööda, diagnoosiga hilinetakse tavaliselt kümmekond aastat. Sageli avastab suhkruhaiguse hoopis silmaarst — vanem inimene läheb paha aimamata üksnes prille saama ja silmaarst leiab ta silmapõhjas diabeedile iseloomulikud muutused. Seepärast soovitab Ulvi Tammer ülekaalulistele inimestele, kelle lähisugulastel on esinenud diabeeti: tehke kord aastas veresuhkru analüüs, sõltumata sellest, kas kahtlustate endal seda haigust või mitte. Kui veresuhkru analüüs on korras, aga esineb diabeedile viitavaid kaebusi, siis tuleks teha täpsustav analüüs — glükoosi tolerantsustest.

    Diabeedi ravi on eluaegne

    II tüüpi diabeedi ärahoidmiseks saab palju teha. ”Kui langetada kehakaalu, toituda tervislikult, liikuda — siis on võimalik minimaliseerida isegi perekondlikku haigestumise riski,” rõhutab Tammer. Kui võtta ennast käsile, saab haigust vähemalt edasi lükata kui mitte ära hoida. Aga ka see on suur asi, kas jääda haigeks 50- või 80-aastaselt.

    Kui diabeet on juba tekkinud, siis tuleb seda ravida eluaeg: I tüübi puhul süstitakse insuliini, II tüübi korral ravitakse mitmel erineval moel. Kui haigus avastatakse varakult ja kehakaal saadakse normi, võib aastaid hakkama saada üksnes dieediga.

    Tänapäeval pole ka suhkruhaigele ükski toiduaine keelatud, isegi maiustused mitte, aga haigestunul tuleb oma menüüd jälgida — dieet kuulub diabeetiku ellu. Olenevalt haiguse raskusest lisanduvad dieedile kas tabletid või tabletid ja insuliin või siis ainult insuliin, nagu I tüübigi korral. Niisugused abinõud võimaldavad hoida veresuhkrut õigel tasemel. Veresuhkrut alandavaid tablette saavad tarvitada ainult need, kelle kõhunääre on veel võimeline insuliini eritama.

    “Diabeetik peab õppima oma haigusega elama,” räägib Tammer. “Üks patsient ütles, et diabeet on nagu teine abikaasa, kuid sa ei saa temast kunagi võtta abielupuhkust, sa elad temaga kogu aeg koos. Mida paremini temaga läbi saad, mida paremini tunned ravi- ja kontrollivõimalusi, seda paremad on tulemused.”

    Diabeetik peab olema topelttähelepanelik: pidevalt tuleb mõõta veresuhkrut, jälgida toiduaegu, süsivesikute sisaldust, kaloreid jne. Diabeetiku enesekontroll — veresuhkru mõõtmine — on kallis. Eesti patsiendid saavad soodustusega testribasid minimaalselt. Ainult need haiged, kes süstivad insuliini rohkem kui kolm korda päevas, saavad aastas tasuta 250 testriba, lapsed ja rasedad 300. Näiteks Soomes saavad kõik insuliinisüstijad tasuta 25 riba nädalas.

    “I tüübi diabeetik peaks mõõtma veresuhkrut 4-5 korda päevas, tal kulub 150 riba kuus, mis maksab 1200 krooni. Ka pensionärid, kes saavad päevas kaks insuliinisüsti, ei saa Eestis testribasid tasuta,” nendib Tammer. ”Haiguse kontrolli all hoidmiseks peab patsient teadma oma veresuhkru näitu. Riigil oleks kasulikum maksta praegu kinni testribad, selle asemel, et maksta 10 aasta pärast invaliidsusi,” leiab Ulvi Tammer.

    Tüsistused

    Diabeedi peamised tüsistused on südame-, silma- ja neeruhaigused. Diabeetikuid ohustavad nii pimedaksjäämine kui ka gangreen, viimase tulemusena ka jäsemete amputatsioon, mida suhkruhaigetega juhtub kaks-kolm sagedamini kui teistega. I tüüpi suhkruhaigust põdenute surmapõhjustes on esikohal neerupuudulikkus. Infarkti ja insulti on diabeetikutel 40 protsendi võrra rohkem kui teistel inimestel. Südame isheemiatõve riski tõstab suhkruhaigus kaks-kolm korda, insuldi ohtu kaks korda. Kahjustusi võib tekkida ka nahas ja liigestes.

    Ainus viis vältida tüsistuste teket on hoida suhkruhaige veresuhkur madalal tasemel. See on võimalik ainult juhul, kui haige ise aktiivselt osaleb raviprotsessis ja mõistab oma haiguse olemust. Tervislik toitumine ja füüsiline aktiivsus aitavad edasi lükata, paljudel juhtudel koguni vältida haigestumist II tüüpi diabeeti ning vähendavad haigetel tüsistuste tekkimise ohtu.

    Tõrjud tüsedust — väldid diabeeti

    14. novembril, maailma mullusel diabeedi päeval, juhiti tähelepanu ülekaalulisuse ja II tüüpi diabeedi tugevale seosele. Rahvusvahelise Diabeedi Föderatsiooni kampaania üleskutse kõlas: “Tõrju tüsedust, väldid diabeeti!” Oletatakse, et vähemalt pooled suhkruhaiguse juhtudest oleksid olemata, kui inimeste kehakaal oleks normis. Iga lisakilo tõstab diabeediriski viie protsendi võrra. Ülekaal võib lühendada II tüüpi suhkruhaigete eluiga kuni kaheksa aastat. Tammer kõneleb, et kui vanasti kehtis suhkruhaigete jaoks 100-protsendiline suhkrukeeld — piltlikult öeldes oli magusaim lubatud magustoit antonovka õun, keelatud olid ka makaronid, riis, banaan ja paljud teised toiduained, siis praegu leitakse, et tohib süüa kõike, aga peab arvestama, kui palju mingi toit tõstab veresuhkru taset.

    Tammer selgitab ka, et kuigi diabeetikute dieet ei pea olema päris suhkruvaba, on soovitav siiski vähemagus toit. Diabeetikutele keelatud toiduaineid ei ole, kõike võib süüa, kui peetakse silmas toidu kogust ja süsivesikute sisaldust. Kes tahab kaalust maha võtta, peab muidugi eriti arvestama, mida sööb. ”Diabeetiku toiduvalikus ei ole midagi erilist, selle moodustab tervislik toit, mis on soovitatav ka igale tervele inimesele,” rõhutab Tammer.

    SOOVITUSI SUHKRUHAIGETELE:

  • Vältige kiiresti imenduvate süsivesikute rohket kasutamist korraga.

  • Kasutage rasva minimaalselt, soositumad on taimerasv ja taimeõli. Rasvast täielikult loobuda pole vaja, aga hoiduge rasvase liha, vorsti, singi ja juustu (vähemalt sagedasest) söömisest, eelistage kanaliha, kala, kohupiima, kodujuustu.

  • Kasutage võilevakatteks kolesteriinivaba margariini. Salatite valmistamisel asendage hapukoor ja majonees lahja keefiri või jogurtiga. Kasutage õli- või mahlakastmeid. Pidage meeles, et taimeõli ja margariini energeetiline väärtus on sama suur kui loomsetel rasvadel, kuid nad ei tõsta kolesterooli hulka veres.

  • Vältige rohket soola tarbimist.

  • Eelistage saiale tumedat täisteraleiba

  • Soovitatav on kiudaineterikas toit, sest kiudained aeglustavad süsivesikute imendumist ning vähendavad veresuhkru taseme kiiret tõusu. Väga kiudaineterikkad on täisteratooted.

  • Köögivilja võite süüa palju, sest need sisaldavad kiudaineid, seetõttu imenduvad köögiviljas olevad süsivesikud aeglaselt. Kasutage rohkelt ka puuvilju, sest nendegi suur kiudainesisaldus aitab aeglustada süsivesikute imendumise kiirust.

  • Vältige rafineeritud toitu, nii et pigem kaerahelbe- kui mannapuder.

  • Oluline on õppida valima selliseid toiduaineid, mis tõstavad veresuhkrut aeglaselt. Näiteks puuviljast imenduv suhkur tõstab veresuhkrut aeglasemalt kui puhas suhkur.

  • Õppige arvestama toidust saadavat energiahulka, et teie kehakaal püsiks normis ning veresuhkur oleks soovitud piirides.

  • Parimaks joogiks janu korral on vesi.

    Maiustamisest

    Magusast pole vaja täielikult loobuda, lubatud on ka 20-30 gr suhkrut päevas, kui toiduvalik on muus osas korras. Kui kasutate suhkruga magustatud toitu, peate täpselt jälgima päevast süsivesikute hulka. Vajadusel tuleb vähendada teisi toidukoguseid, et ei tekiks energia ülejääki ja veresuhkru kontrollimatut tõusu. Oluline on, et toidus sisalduv süsivesikute kogus vastaks süstitava insuliini kogusele. Soovitav on maiustada pärast põhisööki.

    Müügil on ka spetsiaalselt diabeetikutele mõeldud maiustused, kuid suurem osa neist on kõrge rasvasisaldusega. Erinevus seisneb vaid selles, et diabeetikute maiustustes on suhkru asemel kasutatud magustusaineid, sageli on aga nn dieettoodete süsivesikute sisaldus suurem kui tavalistel toodetel. Uurige pakendeilt toodete toitainete sisaldust, süsivesikute hulka ja energiasisaldust, et saaksite teada energiahulga, mille maiustust süües saate. Ksülitooliga närimiskumm sisaldab süsivesikuid minimaalselt ja seda võib tarvitada piiramatult.

    Hüpoglükeemia

    Võib ette tulla olukordi, kus diabeetik vajab kõrvalist abi. Liiga suure insuliiniannuse, väikese söögikoguse, söömise hilinemise, alkoholi tarvitamise või ülemäärase kehalise koormuse tulemusel võib veresuhkur langeda liiga madalale. Seda seisundit nimetatakse hüpoglükeemiaks, selgitab Eesti Diabeediliidu kodulehekülg.

    Verest saadavat glükoosi tarvitab kõige vahetumalt kesknärvisüsteem (peaaju). Seetõttu torkavad hüpoglükeemiasse langenu juures silma just kesknärvisüsteemi häired: veider käitumine, segasus, uimasus, kõne- ja koordinatsioonihäired, ka krambid, higistamine, värisemine ning teadvuse kadu.

    Väiksematel lastel võib teadvusekaotus tekkida ilma eelnevate hoiatavate sümptomiteta. Täiskasvanud diabeetik aga tavaliselt tunneb, kui hüpoglükeemia hakkab tekkima ning reeglina suudab ennast ise aidata. Ent kui haige seisund on selline, et ta ise ei saa enam aru või ei saa rääkida, siis — kui ta on teadvusel ja neelamine säilinud — võib anda talle veidi magusat sööki või jooki: kaks-kolm suhkrutükki või kommi; klaas mahla või limonaadi; klaas piima koos saiakääruga. Kui seisund oli tingitud madalast veresuhkrust, möödub see magusa saamise järel 10 minutiga.

    Teadvusetuse korral ei tohi haigele midagi ei suhu toppida ega valada — inimene võib lämbuda. Kohe tuleb kutsuda kiirabi. Arstiabi saabumiseni võib patsiendi põse limaskestale veidi mett või suhkrusiirupit määrida. Just hüpoglükeemia oht on põhjus, miks kooli- või töökaaslased peaksid olema teadlikud, kui kellelgi on I tüüpi diabeet.

    Hüperglükeemia

    Veresuhkru kõrgenenud taset (hüperglükeemiat) on organism võimeline taluma kauem, isegi päevi, ilma et üldine enesetunne oluliselt muutuks. Seega on raskema seisundi teke aeglasem ning patsient jõuab tavaliselt ise arsti poole pöörduda. Esmaabina insuliini süstmine on igal juhul keelatud, sest juhul, kui veresuhkur on hoopis madal, on täiendav insuliin eluohtlik. Kõige parem, mida kõrvalseisja saab teha, on kutsuda kiirabi. Haigele võib anda ka väikse koguse magusat. Hüperglükeemia välisteks tunnusteks on tugev janu ja naha kuivus.

    Diabeet on elustiil

    Eestis on umbes 50 000 diabeedi diagnoosiga ja tõenäoliselt veel umbes 10 000 diagnoosimata suhkruhaiget. Maailmas põeb seda haigust rohkem kui 100 miljonit inimest, nende arv kasvab pidevalt ja arvatakse, et aastaks 2010 diabeetikute arv kahekordistub. Hea ravi korral ei erine diabeetiku tervislik seisund mittediabeetiku omast. Seetõttu leiab Eesti Diabeediliit, et arstipoolsete erikorralduste puudumisel tuleks diabeetikusse suhtuda kui tervesse inimesse. Motoks on: “Diabeet pole haigus, vaid elustiil!”