"Eks ma siis istun siin oma suguhaigusega ja ootan uut arstiaega... "
Ma tean, et on erakorralisi patsiente, keda ka streigi ajal teenindatakse ja ka näiteks rasedad on arstile oodatud, aga mida peaksid tegema naised, kes on juba pikka aega günekoloogi vastuvõttu oodanud ja oma tervise pärast päriselt ka mures!? Mul ei ole ka raha, et mõnda erakliinikusse minna, kuhu saaksin võib-olla kiiremini. Helistasin veel mõningatesse kliinikutesse ja sain vastuseks kas, et hetkel uusi aegu ei panda või et eelisjärjekorras on varasemad patsiendid, mitte “uued tulijad”. Mida paganat, kas me siia olemegi jõudnud!? Enne ma isegi nagu toetasin arstide streiki, aga nüüd olen püha viha täis ja mulle ei mahu pähe, kas siis kõik need arstid hoolivadki ainult rahast? Kas arst ei peaks oma tööd tegema selle pärast, et ta TAHAB seda teha ja talle MEELDIB inimesi aidata? Ja kas nad ei saa aru, et kui nii paljude inimeste ravi edasi lükata, on neil pärast tööd TOPELT!?
Mul on nii kõrini sellest, et siin maal ei osata asju korraldada ja kannatajateks jäävad alati tavalised süütud kodanikud. Ma ei imesta absoluutselt, et inimesed siit kogu aeg minema kolivad, teeksin seda hea meelega ise ka, aga on asju, mis mind veel liiga tugevalt Eesti külge seovad. Ausõna, kui selline jama kestab, pole Eestist enam midagi järel! Juba lähevad parimad ehitajad mujale, nii et siin ehitatud hooned on kõik odava materjaliga ja halvasti tehtud, nii et lagunevad juba kahe aasta möödudes. Juba on meie parimad arstid Soomes, juba pole meil õpetajaid. Mul on nii kuradi kõrini Eestis elamisest, et ise ka ei usu! Aga eks ma siis istun siin oma kahtlase suguhaigusega ja loodan, et ma veel elus olen, kui ühel päeval see püha kõne tuleb ja ma arstile saan.
