Emakakaela vähktõbi on välditav
Emakakaela tupeosa välispind (ectocervix) on kaetud mitmekihilise mittesarvestuva lameepiteeliga, emaka kaelakanali sisepind (endocervix) ühekihilise näärmelise silinderepiteeliga. Epiteelide kokkupuuteala paikneb emakakaela välispinnal veidi eemal emaka välissuudmest . Menopausis nihkub see epiteelide kokkupuuteala kaelakanalisse.
Normaalse muundumistsooni kujunemine
Reproduktiivses eas naisel on emakakaela välispinnal, veidi distaalsemal (eemal) emaka välissuudmest, kaelakanali silindrilise epiteeliga kaetud ala, mida nimetatakse - ektoopiaks. Raseduse ajal ja sünnitusjärgselt võib see ala emaka välissuudmest kaugemale laieneda.
Puberteedi ajal ja kogu reproduktiivse elu kestel asendub emaka välissuudme ümbruse kaelakanali ektoopiline näärmeline silinderepiteel järk- järgult lameepiteeliga. Toimub füsioloogiline lamerakuline metaplaasia (koe kvalitatiivne muutumine).
Normaalse silindrilise epiteeli ja füsioloogilise lamerakulise metaplastilise epiteeli kokkupuute alal moodustub emakakaelal normaalne tranformatsiooni- ehk muundumistsoon.
Muundumistsoon on oluliseks piirkonnaks emakakaelal, kus naise eluea jooksul võivad tekkida lamerakulises metaplastilises epiteelis ohtlikud haiguslikud muutused. Nende muutuste teke on kolposkoopiliselt jälgitav.
Kujuneb abnormaalne muundumistsoon. Selles tsoonis kolposkoopilised pildid võivad viidata vähikahtlase koe esinemisele või pahaloomuse protsessi arenguvõimalusele. Oluline on märkida, et üks tüüpilisemaid pahaloomusele arengule viitavaid kolposkoopilisi pilte on korrapäratu, erineva vahekaugusega ja kaliibriga veresoonte kaootiline joonis.
Kolposkoop on asendamatu emakakaela seisundi hindamisel
Kolposkoopiline uuring võimaldab emakakaelavähi vältimist ning ülivarast avastamist ja ravi. Lõpliku, diagnoosi ja ravi määramiseks on tingimata vajalikud kahtlaste alade kolposkoopiliste sihtbiopsiate materjalide histoloogiliste uurimiste tulemused.
Inglise teadlane A. Singer ( London Royal Northan Hospital) nimetab kolposkoopiat "kuldseks standardiks" histoloogilise diagnoosi saavutamisel, Kanada teadlane A. Ferency (Montreal, Quebec) aga "histoloogilise diagnoosi ennustajaks".
Nagu eelnevalt juba mainitud, kolposkoopiline uuring teeb võimalikuks avastada silmaga nähtamatuid väikesi haiguslikke epiteeli muutusi. Nende muutuste õigeaegne kolposkoopiliste sihtbiopsiate histoloogilisele diagnoosile, ulatuselt ja sügavuselt vastav ravi väldib emakakaela vähi tekkimise ja võimaldab ka edukalt likvideerida juba tekkinud ülivaraseid emakakaela vähi koldeid.
Kui puudub võimalus ravimeetodi valikul kolposkoopiliseks diagnostiliseks sihtbiopsiaks, siis teostatakse vajadusel kulukas muundumistsooni diagnostiline konisatsiooni-biopsia. Toimub elektriline, laser- või teravnoaga väljalõikamine. Sõltuvalt väljalõigatud diagnostilise koekoonuse histoloogilise uuringu tulemustest osutub konisatsioon sageli ka optimaalseks ravimeetodiks.
Kirjanduse andmeil emakakaela haigusliku epiteeli pindmise ablatsiooni (diatermo- või laser- koagulatsioon) tagajärjel võib taastuv paranev normaalne lameepiteel tihedalt katta operatsioonivälja ja võimalikud sügavamal tabamata jäänud haiguslikud metaplastilise epiteeli elemendid. Ravijärgsed diagnostilise väärtusega tsütoloogilised ja kolposkoopilised uuringud pole aga enam võimalikud.
Kolposkoopilise ja tsütoloogilise uuringu võrdlev hinnang
Emakakaela epiteelirakkude tsütoloogilise preparaadi mikroskoopiline uuring võimaldab avastada pahaloomulise arengu suhtes kahtlased rakud. Puudub kahjuks emakakaela epiteeli kolposkoopiline koepilt, puudub võimalus valida sihtbiopsiaks epiteeli kõige kahtasemate muutustega kohad. Abnormaalne tsütoloogiline leid nõuab seega tingimata kolposkoopilist uurimist sihtbiopsiaks eriti kahtlaste epiteeli muutuste leidmiseks.
Tsütoloogiline uuring emakakaela vähi suhtes on suhteliselt odav, lihtsalt omandatav meetod ka laialdaste naiskontingentide profülaktiliseks uuringuks (skriininguks).
Kolposkoopiline massiline skriining vähikahtlaste muutuste avastamiseks pole aga praktiliselt rakendatav, kuna kolposkoopiline uurimine on suhteliselt kallis ja aeganõudev ning pole kergesti omandatav. Näiteks on vahe, kas uurida õppides mikroskoobis 4o tsütoloogilist preparaati või kolposkopeerida 40 naist.
Kolposkoopilise meetodi omandamise kergendamiseks kasutatakse kaasajal kõrgekvaliteetsete stereo piltide vaatlust vastava seadme abil. Aitab ka kolposkoopiliste atlaste uurimine.
Minu õppimise ajal oli mul haruldane võimalus teatava aja jooksul uurida kõiki minu poolt kolposkoopilise uurimise ajal võetud sihtbiopsia histokoogilisi preparaate. Töötasin tol ajal Eesti Raudtee onkoloogina.
Emakakaela muundumistsooni kiiresti paljunevate rakkudega epiteel on eriti vastuvõtlik viirusinfektsioonidele.
Eripärast tähtsust omab kolposkoopiline uuring seksuaalselt edasikantava väga nakkava Human Papilloma Virus'e (HPV) nakkuskollete avastamisel naise alumises genitaaltraktis.
Nüüdisaegsete teaduslikkude uurimuste tulemused näitavad, et vähieelsete epiteelimuutuste tekkimisel muundumistsooni metaplastilises lameepiteelis on määravalt oluline osa HPV nakkusel. Eriti soodus aluspind HPV nakkuse arengule on põletikuliste tupeeritiste niiske keskkond.
HPV vähki tekitavat toimet soodustab kaasnev herpesrühma viiruste nakkus. Mees võib vähi viiruseid ühelt seksuaalpartnerilt teisele üle kanda. Kondoomi kasutamine igal suguühtel peab olema reegliks. NB!Tuleb arvestada, et HPV nakkuslik materjal võib edasi kanduda ka pesemata kätega.
Kliinilisel vaatlusel nähtavad HPV nakkuskolded (u m b e s 30 %) esinevad naise alumistes suguteedes varieeruva kuju ja suurusega genitaaltüügastena (kodüloomidena).
Algkolded on tavaliselt väikesed, läbimõõduga mitte üle l cm. Tüükad võivad asetseda nii üksikult kui ka suurte kobaratena ja esineda ka päraku ümbruses.
Suuremal osal juhtudest (umbes 70 %) näib HPV nakkusega emakakaela, tupe ja vulva epiteel paljale silmale normaalsena. Selliseid HPV subkliinilisi nakkuskoldeid on võimalik kindlaks teha kolposkoopilisel vaatlusel. Pärast epiteeli töötlemist 5 % äädikhappe lahusega tulevad HPV nakkuskolded esile läikivvalgetena, sageli punktatsioonina ebakorrapäraste piiridega aladel. Noor normaalne metaplastiline lameepiteel jääb hallikaks, tuhmilt valgeks. Neilt HPV nakkusega aladelt on vajalik võtta kolposkoopiline sihtbiopsia. Histoloogilise uurimuse tulemuse alusel määratakse ravi.
Kui HPV infektsioon avaldub naise alumistes suguteedes korduvalt ainult virusoloogilisel uuringul ja kliiniline leid puudub, siis sellist HPV nakkust ei ravita, sest HPV nakkusel puudub ravim.
HPV tüüpe on palju, üle 70. Tüüpide onkogeenne toime on erinev. Ravi määramisel jääb aluseks ainult kliiniline ja sihtbiopsiaga saadud histoloogiline leid ( CDC, USA ).
Suurema onkogeensusega HPV tüübi avastamisel histoloogilisel diagnoosil põhineva ravi puhul on olulise tähtsusega süstemaatiline kontroll ja ravijärgne kolposkoopiline jälgimine. Suurema onkogeensusega HPV tüübi puhul on retsidiivid sagedamad ja kalduvus progresseeruvale kulule.
HPV nakkuse kliiniliselt nähtavate haiguskollete ravi seisneb genitaaltüügaste eemaldamises arsti poolt valitud meetodil. Tüügaste ravi on seda efektiivsem, mida väiksemad on tüükad nende avastamisel ja mida lühemat aega nad on püsinud. Sagedased on ravijärgsed retsidiivid. Nende vältimiseks, nagu öeldud, puudub seni organismis HPV nakkust likvideeriv ravim. Ravi järgne kolposkoopiline uurimine on seega väga oluline.
Põletikuliste tupeeritistega seostuvad tõsised ohutegurid
On oluline teada, et põletikulistest tupeeritistest tingitud niiske, sageli marrastustega keskkond on ideaalne aluspind HPV vähiohtliku nakkuse arengule ja toimele. See nõuab tupeeritiste energilist ravi kuni tervistumiseni. Seda enam, et näiliselt süütud tupeeritised peidavad ka teist märkamatut ohtu nakkuse astsendeeruvaks levikuks munajuhadele, munasarjadele ja väikse vaagna organitele.
Põletikulise nakkuse naisele sageli märkamatu leviku rasked hilistagajärjed on lastetus ja emakaväline rasedus. Sellega seostuvad paratamatult suured diagnostilised ja ravikulutused.
Ka põletikuliste tupeeritistega seostuvate ohutegurite vältimisel on suur osa naise teadlikul varasel, vajadusel korduval günekoloogilisele uuringule pöördumisel.
Kaasajal on püstitatud ka arstidele üldine nõue, et kõiki väikseid vähest ravikulu nõudvaid põletikulisi tupeeritisi ravida varakult ja intensiivselt kuni arsti poolt kinnitatud tervistumiseni.
*****
Eeltooduga püüdsingi naistele selgitada, et väga sageli kulgevad isegi naisele ohtlikud suguteede haigused märkamatult ja sümptomiteta.
Need haigused on günekoloogi poolt edukalt diagnoositavad tsütoloogilise ja kolposkoopilise uuringu alusel, sageli ka kiiresti otse arsti vastuvõtul eritusmaterjali märgpreparaadi mikroskoopilisel uuringul. Vajadusel määrab arst lisaks uuringu külvimeetodil ja tüübi spetsiifilise DNA uuringu.
Teadlik naine pöördub seega ise omal algatusel günekoloogilisele läbivaatusele individuaalseks tsütoloogiliseks ja kolposkoopiliseks skriininguks vähemalt üks kord aastas ja kindlasti enne planeeritud rasedust. Pariisi teadlane Monsonego nimetab seda spontaanseks skriininguks.
Naine ise peab olema aktiivne oma suguelundite tervise eest võitleja. See tervis on suurel määral ka tema raseduste ja vastsündinute tervis.
Naine peab teadlikult vältima loodusliku immuunsüsteemi kaitsevõimet kahjustavaid mõjustusi nagu külmetused, vaimne ja füüsiline ülepingutus, suitsetamine, tavalise normaalse elu-režiimi häired jt. Looduslik tugev immuunsüsteem kaitseb tervist ka seal, kus medikamendid on toimeta - näiteks viirusnakkuste puhul.
Anti Anton,
naistearst Tõnismäe Polikliinik,
Erahaigla Fertilitas
Täiendavalt kliiniline kolposkoopia kohta:
Eesti Naistearstide Seltsi Teataja nr.6, September 2000 - "Kolposkoopia - emakakaela intraepiteliaalse neoplaasia ja vähi varase avastamise meetod".
Eesti Arst nr. 3 Märts 2001 - "Kolposkoopiline uuring inimese gentaalse papilloomi viiruse nakkuse diagnoosimisel ja ravi valikul".
