Melody kirjeldas, kuidas Kian hakkas eelmisel aastal koolist märkustega koju tulema. Varem polnud tal iial käitumisega probleemi olnud ning õpetajad kirjeldasid teda kui intelligentset ja aktiivset poisiklutti. Nüüd aga oli Kian teisi lükkama hakanud ja tal oli raskusi oma keha kontrollimisega.

Koolis saadi väikeste muudatustega asi kontrolli alla, kuid kodus läks olukord järjest hullemaks — laps jonnis iga väiksema asja peale ning jonn tuli külla juba enne voodist väljumist. Laps karjus, märatses ja loopis asju, igal hommikul alates kella viiest. Ema oli ahastuses: mida me teinud oleme, et laps nii kardinaalselt muutunud on?
Kian hakkas käima terapeudi juures, kes arvas, et tegu on aktiivsus- ja tähelepanuhäirega. Siis aga leidis Melody artikli, kus räägiti ADHD seosest unehäirete ja suuhingamisega.

Ja suur ohumärk pealtäha süütul pildil ongi see, et Kian magab lahtise suuga!

Ema kirjutab: “Lapsed ei tohi hingata suu kaudu! Ei magades ega ärkvel olles, mitte kunagi! Suuhingamine ei ole normaalne ja sellega kaasnevad mitmed tervisehädad. Ma kordan: ei öösel ega päeval ei ole suuhingamine normaalne!

Lapse aju ei saa läbi suu hingates piisavalt hapnikku, mis tähendab, et ta ei saa öösiti piisavalt magada. ADHD ja unepuudus avalduvad täpselt ühtemoodi: jonni, vihahoogude ja käitumishäiretena.

70% lastest, kes said aktiivsus- ja tähelepanuhäire raviks ravimeid, said suuhingamise raviga oma tähelepanuhäirest jagu, sest nad ei olnudki hüperaktiivsed, vaid lihtsalt väsinud. 70%!!!Kianil diagnoositi uneapnoe ja sinusiit. Esimene uuring näitas, et laps sai öö jooksul täpselt 0 minutit REM-und ning tema hingamisteed olid 90% ulatuses blokeeritud.

“Meil ei olnud aimugi, et Kianil olid iga päev tugevad peavalud, aga ta isegi ei öelnud meile seda, sest tema meelest nii oligi normaalne,” rääkis ema.

Lapse käitumine paranes hetkega, kui Kiani mandlid ja adenoidid eemaldati, sest laps sai siis lõpuks ometi läbi nina normaalselt hingata.

“Lõppesid jonnihood ja pisiasjade pärast paanitsemine, muutus on olnud hiigelsuur! Ja sellepärast jagan ma meie lugu: 12aasta jooksul, mil ma olen lapsevanem olnud, ei ole mulle keegi sellest mitte midagi rääkinud!”

Naistekas on suuhingamisest kirjutanud küll: