Gripp ja linnugripp — mis vahet?
Gripiviirus on olemuselt rakusisene parasiit. Gripiviirusi jaotatakse A-, B- ja C-gripiks. A-gripi viirused on laialdaselt levinud, nakatades nii linde kui imetajaid, sh inimest. B- ja C-viirused on põhiliselt levinud inimesel. Pärast kokkupuudet gripiviirusega tekivad organismis antikehad ja inimene omandab selle konkreetse gripiviiruse tüve vastu immuunsuse.
Probleemi tekitab, et A-gripiviirus paljuneb ülikiiresti ja igas paljunemistsüklis tekib geneetiliselt uus vorm. Kui liikvele läheb uue antigeense struktuuriga viirus, mille vastu inimestel immuunsus puudub, tekib kiire ja ulatusliku levikuga pandeemia. Gripipuhangud esinevad 5- kuni 10-aastase tsükliga ja pandeemiate vaheline ajaperiood on ebaregulaarne, 10-40 aastat.
Sellel gripihooajal peaks uuringute järgi ja kõigi eelduste kohaselt maailmas liikuma kolm inimeselt inimesele levivat gripitüve: A/New Caledonia/20/99 (H1N1), A/California/7/2004 (H3N2), B/Shanghai/361/2002. Nende tüvede vastu on tehtud ka selle hooaja gripivaktsiinid. Laboratoorselt on tõestatud, et vaktsineerimise tõhusus küünib kuni 90%-ni. Vaktsiini tõhusus sõltub peamiselt vanusest, immuunsüsteemi seisundist ja vaktsiinis sisalduva ning tegelikult ringleva viiruse sarnasusest. Kui vaktsiinitüved ja haigust põhjustavad gripitüved sobivad omavahel hästi kokku, siis on vaktsineerimise tõhusus kõrge — ja kui ei sobi, siis ilmselt madalam.
Küll aga on täheldatud, et korduvalt vaktsineeritud inimesed on gripi eest paremini kaitstud — aastate jooksul saab keha immuunsüsteem sellisel viisil “tuttavaks” paljude erinevate viirusetüvedega ning oskab siis ka veidi vähem tuttava viirusetüvega kogemustele tuginedes hakkama saada. Immuunsüsteemi saab toetada ka nt vitamiin C, punase päevakübara preparaatidega jt rahvameditsiinist tuntud vahenditega — ingverijuur, mesi, õietolm, küüslauk, taruvaik, astelpaju.
Vaktsineerimist peaks kaaluma, kui on oht tüsistusteks. Tüsistusena võib tekkida kopsupõletik, bakteriaalsed infektsioonid, lastel keskkõrvapõletik, põskkoopapõletik. Väikestel, eriti kuni üheaastastel lastel võivad tekkida kõrge palaviku ajal krambid. Gripi tüsistusteks võivad olla veel ajukahjustus, pöörduv seljaajupõletik, lihasepõletik, südamelihasepõletik, südamepaunapõletik.
Vaktsineerimist peaksid kaaluma:
Vanade- ja hooldekodudes viibijad ja puuetega inimesed; täiskasvanud ja lapsed, kes põevad kroonilisi südame-veresoonkonna, kopsu-, ainevahetuse- või neeruhaigusi või kellel on immuunsuspuudulikkus; üle 65 aastased inimesed; need, kes sageli puutuvad kokku kõrge nakatumisriskiga isikutega (näiteks tervishoiu- ja hooldekodude töötajad, koduhooldajad); lapsed ja noorukid (vanuses 6 kuud kuni 18 aastat), kes saavad pikka aspiriiniravi ja kel võib seetõttu pärast grippi nakatumist esineda risk Reye´ sündroomi tekkeks; suurenenud gripitüsistuste riski tõttu tuleks vaktsineerida ka rasedaid naisi, kellel on haigusseisundeid, mis suurendavad gripitüsistuste tekke ohtu või kelle rasedus on kestnud juba üle kolme kuu.
Eelnevalt tuleb nõu pidada arstiga! Vaktsineerimine vähendab gripist tingitud hingamisteede haiguste ja arstikülastuste arvu, haiglaravivajadust ja surmajuhte, keskkõrvapõletiku lastel ja haiguslehel oleku aega täiskasvanute seas.
Vaktsineerida ei tohi inimesi, kes allergilised munavalkudele, kuna vaktsiini valmistamisel kasutatakse kanaembrüol kasvatatud gripiviirusi. Vaktsineerimist tuleb edasi lükata, kui on kõrge palavikuga kulgev põletik.
Juba grippi haigestunud inimest aitavad viirusevastased ravimid Tamiflu ja Relenza, esimesel on ka grippi ennetav toime (näiteks kui pereliige on juba grippi haigestunud, siis peaks teised ohustatud pereliikmed ravimit saama), kuid vaktsineerimist see siiski ei asenda. Neid ravimeid tuleb kasut 48 tunni jooksul peale esimeste nähtude ilmumist või gripihaigega kokkupuudet, sest need ravimid ei tapa viirust erinevalt vaktsiinist, vaid peatavad selle paljunemise. Viirus paljuneb kiiresti ja mingil hetkel, kui viirust saab väga palju, ei pruugi ravim loodetult mõjuda.
Antibiootikumidest viiruse vastu abi pole, kuid tuleb teada, et gripiviirus võib põhjustada haigusttekitavate bakterite vohamist — siis võivad määratud antibiootikumid omal kohal olla.
Viimasel ajal on palju juttu linnugripist ja selle võimalikust ülekandumisest inimesele. Maailma Terviseorganisatsiooni teatel on 2004. aasta algusest tänavu 20. oktoobrini haigestunud 118 inimest, neist 61 on surnud. Haigustekitajaks on senini olnud A-linnugripi viirus H5N1, mis kandub küll linnult linnule ja linnult inimesele, kuid inimeselt inimesele praegustel andmetel ei kandu. Algselt ainult linnult linnule leviva gripi allikaks peetakse erinevaid vabalt elavaid linde, kes siis kodulindudega kokku puutudes nakatavad ka neid. Piisavalt tihe nakatunud kodulindude ja inimeste kokkupuude viis aga omakorda selleni, et mõni viirus sellest tohutu suurest hulgast muundus niipalju, et suutis nakatada ka inimese. Linnugripi viiruse sattumisel tavagrippi põdeva inimese organismi võivad inimese ja linnugripi viirused vahetada geneetilist materjali, mille tulemusena võib moodustuda uus üliagressiivne gripiviirus. Segunemine pole pandeemia tekkeks tingimata vajalik — linnugripp on ise piisavalt muutumisvõimeline.
Linnugripiviiruse vastu aitab tugev immuunsüsteem ja viirusevastased ravimid Tamiflu ja Relenza.
Maailma Terviseorganisatsioon soovitab riikidel hankida Tamiflud, sest see on katsetes näidanud tugevat mõju linnugripi vastu, sobib suuremale hulgale inimestele ning manustamisviis on parem.
Ilma lisaaineta kulub efektiivse immuunreaktsiooni saamiseks kaks 90mikrogrammist inaktiveeritud viiruse doosi. Selliseid doose suudetakse maailmas praeguse tootmisvõimsuse juures toota aastas ainult 25 miljonit. Sanofi Pasteuri katsetes on testitavaks doosiks aga ainult 3,5 mikrogrammi, mis efektiivse toimimise korral võimaldab oluliselt suurendada vaktsiini tootmisvõimsust. Allikas: New Scientist