Hädas higiga — mis aitab?
Higistamisvastased vahendid
Higi koosneb umbes 98% veest ning on lõhnatu eritis. Ebameeldiv lõhn tekib nahal elavate bakterite ja seente toimel, mis soodsatel tingimustel paljunevad. Oma osa annavad tugevalõhnalised toidu- ja maitseained, näiteks küüslauk, sibul, vürtsid, ning alkohol.
Pesemine on elementaarseim meetod higilõhna vastu. Pesemisvahendi pH peaks olema 5,5, et säilitada nahka kaitsvat hüdrolipiidkihti. Väga kasulikuks peetakse vahelduvaid kuuma ja külma vee protseduure, mis reguleerivad organismi jahutussüsteemi.
Kuna pesemine aitab ajutiselt vähendada nahal olevate bakterite hulka, siis higilõhna eemaldamiseks võiks vastavaid piirkondi pesta mitu korda päevas. Kaenlaaluste raseerimine vähendab samuti ebameeldivat lõhna, kuna bakteritele ei ole enam karvade küljes soodsat kasvupinda.
Pärast pesemist on vaja põhjalikult kuivatada, esmajoones nahavolte ja varbavahesid, kuna bakterid ja seened paljunevad meeleldi just niisketes kohtades. Suureks abiks on kehapuudrid ja talgid, eriti ülekaalu korral, kui nahavolte on kehal paratamatult rohkem.
Deodorant aitab peita ja neutraliseerida higilõhna ning sobib eelkõige neile, kelle higieritus on väike. Deodorandid muudavad naha happeliseks ja bakteritele ebasoodsaks ning on vähem ärritavad kui teised higistamisvastased vahendid.
Mineraalkivideodorant on puhas loodustoode, mis on lõhnatu ega sisalda nahale kahjulikke aineid. Selle mõju seisneb kivist eralduvates alumiiniumühendites, mida on vaid viiendik, võrreldes tavaliste antiperspirantidega.
Antiperspirant on higistamisvastastest vahenditest menukaim, kuna vähendab või peatab higi eritumise. Toimeaineks on alumiiniumkloriid, mille protsent on olenevalt tootest 10-20. Protsendi suurusest sõltub ka higinäärmete blokeerimise aeg. Jaemüügis olevate madala alumiiniumkloriidi sisaldusega antiperspirantides on nende omadused tihti deodorandiga ühendatud, aidates higieritust vähendada ja ka nahka lõhnastada. Kõrge alumiiniumkloriidi sisaldusega antiperspirante müüakse ainult apteekides.
Kindlasti on neid, keda antiperspirant üldse ei aita või aitab ajutiselt. Sel juhul võib kaaluda radikaalsemate meetodite kasutamist, konsulteerides asjatundjaga.
Botoxi-süstid on higistamise peatamiseks üsna menukaks muutunud. Neid tehakse eelkõige kaenlaaluste ja labakäte higistamise korral, kui antiperspirandid ei ole tulemust andnud. Ravimit süstitakse 1-2 cm vahedega naha paljudesse punktidesse ning see blokeerib süstimiskoha ümber närviülekande higinäärmetele. Protseduur on lihtne ega nõua kuigi palju aega, kuid vajab võimalike kõrvaltoimete tõttu professionaalset teostust.
Kirurgilised meetodid
Pindmise liposuktsiooni puhul eemaldatakse väikese nahalõike kaudu nahaalust kude ja suurenenud higinäärmeid. Protseduuri soovitatakse eelkõige kaenlaaluste higistamise korral, kui Botoxi-süstid ei ole tulemust andnud.
Endoskoopilise rindkere sümpatektoomia käigus lõigatakse väikeste nahalõigete kaudu läbi parasümpaatilised ehk inimese tahtele allumatud närvid, mis reguleerivad kaenlaaluste, peopesade ja näo higinäärmete tööd.
Nagu kõikide lõikuste puhul, kaasnevad ka pindmise liposuktsiooni ja sümpatektoomiaga riskid ning tüsistuste võimalus. Kirurgiline sekkumine jääb siiski viimaseks võimaluseks, millega liighigistamist ravida.
