Haiglaslik soov juukseid katkuda

Eesti keeles on olemas väljend: “suurest vihast või murest juukseid peast välja katkuma”. Mis aga saab siis, kui inimest tabab haruldane tõbi, mis lausa sunnib teda pea juustest paljaks kiskuma?

Trihhotillomaania puhul on tegemist psühholoogilise seisundiga, kus inimene tunneb tungivat vajadust juukseid välja tirida. Õnneks on tegu küllalt haruldase nähtusega, eri andmetel võib taoline maania ohustada vaid 1 kuni 3 protsenti inimestest. Uuemad uuringud pakuvad küll natuke suuremat osakaalu, kuid paraku kinnitatud andmed puuduvad.

Juuksekiskumismaania ohustab võrdselt nii tüdrukuid kui poisse. Suurem osa “juuksekiskujaid” on tavaliselt teismeliseeas noorukid, kuid on olnud ka juhtumeid, kus aastane laps oma juukseid välja hakkab tirima.

Trihhotillomaania ei ole vaid üks järjekordne tobe harjumus, mida inimene lihtsalt maha võiks jätta, tegu on meditsiinilise seisundiga.

Maaniast mõjutatud inimesed võivad tõmmata karvu välja nii oma peast, kulmudest, ripsmetelt või intiimpiirkonnast. Karvad tõmmatakse välja koos “juurega” ehk karvanääpsuga. Mõnikord on trihhotillomaania all kannatavad inimesed tõmmanud välja peotäite kaupa juukseid, mille tagajärjeks on paljad — “kiilad“ — laigud peas. Mõned jällegi tirivad juukseid välja nö reakaupa, üks rida teise järel. Pooltel juhtudel on juuksekiskujatel kombeks karvu otsapidi suhu pista või närida.

Juuksekiskumismaania on üks sundkäitumise vormidest, kus inimene tunneb vastupandamatut tungi juuste kiskumiseks. Samaaegselt võib sellisel inimesel esineda ka teisi sundkäitumise vorme nagu näiteks küünte närimine. Lisaks võib inimene olla depressiivne, kannatada ärevushäire või obsessiiv-kompulsiivse häire all.

Maania all kannatajad on tihti hädas enesehinnanguga, kuna nende käitumine valmistab neile häbi ja piinlikkust ning tekitab frustratsiooni. Oma sundkäitumist nad pigem varjavad, mistõttu on teistel neid raske, kui mitte võimatu aidata.

Lõplikku seletust, miks taoline seisund üldse tekib, arstidel välja pakkuda ei ole. Ekspertide hinnangul võivad üheks võimalikuks põhjuseks olla häired või muutused aju keemilises tasakaalus. Kui ajus olevad neurotransmitterid on mingil põhjusel häiritud, võivad tagajärjeks olla mitmed sundkäitumise vormid.