Patsiendid küsivad tihti, et kui ainult üks tagahammas on puudu, kas seda peab hakkama asendama. Siin tuleb mõista, et inimese organismis on kõik pidevas muutumises ja looduses üldisemalt tühi koht tavaliselt tühjaks ei jää. Ka ainult ühe hamba puudumisel saavad hammaskonnas hakata tekkima liikumised: naaberhambad vajuvad kaldu tühja koha poole ja vastashammas kerkib oma õigest asendist välja. Need muutused toimuvad suhteliselt aeglaselt, nii et inimene seda kohe ei taju, alles aastate pärast võivad tekkida alalõua liikumishäired, pingepeavalud ja hammaskonna patoloogiline kulumine. Loetletud ebameeldivusi saaks vältida, kui kaotatud hammas kohe alguses asendada kunsthamba ehk proteesiga.

Mistahes proteesi valmistamisele eelneb alati hamba (hammaste) kadu, seega proteesimisega tegelev hambaarst peaks keskenduma põhjustele, miks hambad on kaotatud. Eestis on hammaste kaotamise põhjustest kindlalt esikohal kaariese tüsistused, ehk sündmuste ahel mis viib hammaste hävimisele ja kuluka proteesravini, on kunagi alanud pisikese hambaauguga. Hambakaaries on aga suhteliselt lihtsate vahenditega välditav haigus — eelkõige tuleb siin muuta inimeste teadlikkust ja tervisekäitumist. Põhjamaades on sellega süstemaatiliselt tegeletud alates möödunud sajandi 60-datest aastatest ja vahepeal olid nende tulemused juba nii head, et hakati hambaarste koolitavaid ülikoole sulgema. Täna on jälle nii Rootsis, kui ka Soomes hambaarstidest puudus — see võiks meile olla heaks näiteks sellest, et haiguste ennetamisega ei saa tegeleda ainult projektipõhiselt. Vaja on poliitilist otsust ja arusaamist, et inimeste tervis on rahvuslik vara, mida säästes on võimalik saavutada ka suurt majanduslikku kokkuhoidu.

Hammaste puudumiseks on ka muid põhjuseid peale hambakaariese, näiteks igemehaigused, traumad või geneetiliselt puuduvad hambad, kuid need põhjused on meil suures vähemuses.

Olles Eestis hammaste proteesimisega tegelenud 18 aastat, tahaksin kirjutada veel ühest müüdist. Tihti võib kuulda ohkamist stiilis: „Oleks mul ainult raha, laseksin oma hambad korda teha”. Ka väga jõukate inimeste suud võivad väga korrast ära olla. Minu kunagine proteesiõppejõud Jytte Holm Pedersen tõi selle kohta ilusa näite: „Sa võid sõita Rolls Roycega, kui sa seda ei pese, läheb see rooste, sa võid kanda kõige kallimaid disainerkingi, kui neid ei hoolda, kuluvad nad koledaks.” Sama loogika kehtib meie suudes — väga rikas inimene võib lasta panna suu täis implantaate ja katta need kõige kaunimate keraamiliste kroonidega, kui aga pole aru saadud haiguse algpõhjustest ja midagi oma tervisekäitumise juures muudetud, võib tulemuseks olla veelgi suurem häving kui olukord enne proteesimist.

Et meie inimeste suud paremasse korda saada, soovitaksin alustada väikestest asjadest — küsige kindlasti oma hambaarstilt järgmine kord põhjuste kohta miks üks või teine ravivajav probleem tekkinud on, mida saab ise teha, et see enam ei korduks, mida teha, et teie lapsega nii ei juhtuks. Igasugune ravi on alati arsti ja patsiendivaheline koostöö ja kui see toimib, siis on ka suurepäraseid tulemusi oodata.

Alon Rass