Harilik maikelluke ehk piibeleht ravivat terveks ligi kümme haigust või vaevust, aga nautida tuleks seda hoopis NII

 (8)
Piibeleht
PiibelehtFoto: Delfi Naistekas

Maikelluke on mitmeaastane rohttaim liilialiste sugukonnast.

Tal on pikk, harunev, valkjas risoom, mille tipupungadest kasvavad mai keskpaigas otsekui piikidena välja kokkurullunud lehed. 2–3 lehte avanevad peagi ja need on elliptilised, kaarroodsed. Lehtede alumine osa on pikaks valkjasroosaks tupeks keerdunud. Lehtede keskelt kerkib 15–20 cm pikkune lehtedeta roheline õisikuvars, mille otsas on kobarõisik 5–9 õiega. Õied paiknevad ühel pool vart väikeste õieraagude otsas, nad on lumivalged, kellukjad, justkui portselanist, kuue tipmega. Õie keskel asetseb roheline emakas, kroonlehtede sisemisele poolele on kinnitunud 6 tolmukat. Viljaks on erepunane mari, mis valmib augustis. Kogu taim on mürgine. Taim on mürgine ka kariloomadele, kuid lindudele ta mürgistusi ei põhjusta ja need levitavad marju süües maikellukese seemneid.

Maikelluke kasvab segametsades, parkides, ilutaimena ka aedades.

1982. aastast on see Soome rahvuslill.

Ladinakeelne nimi Convallaria majalis tähendab ‘maikuus õitsev orgude liilia’.

Maikellukest peetakse kevade sümboliks. On olemas rahvalugu sellest, kuidas maikelluke nuttis kevadet taga nii kuumade pisaratega, et veri väljus tema südamest ja värvis rohelised pisarad helepunaseks.

Nime „piibeleht” on ta saanud sellest, et tema lehega mängisid piibarid ehk pillimehed lehepilli.
Maikellukest kasutati südamenõrkuse ja peapöörituse raviks, tema abil vähendati jalgade paistetust, palavikku ja peavalu, silmahaiguste puhul tehti temast kompressi. Õie pulber sulges ninasse tõmbamisel ninaverejooksu. Värskele haavale pigistati maikellukese mahla verejooksu sulgemiseks.

Seotud lood:

Ravimtaimede andmebaasist Herba leiab, et maikellukesega on meil ravitud ligi 10 haigust või vaevust.

Tallinnas oli 95 aasta eest südamehaiguste ravim: „[Südamehaiguse puhul] Korjaku piibeleheõisi, kuivatagu ära, pantagu piiretuse sisse likku sooja koha peale, kaks päeva seisku soojas, siis võetagu seda veega sisse.”

Võrumaal kinnitati 90 aastat tagasi, et maikellukesega südamehaiguste ravimine on tulnud apteekide kaudu: „Kirekäre lehed. Maikelluke, piibeleht. Convallaria L. Tarvitatakse südamehaiguse vastu, kuid tarvitamine on vist pärit mitte rahva-, vaid apteegitarkusest.”

Setumaal raviti 65 aastat tagasi haigusi, mis ühekorraga keha ründasid: „Kel jo om mitu haigust ja tijä-äi, kost kõkõ rohkob haltas, üldä nii, õt üts kotus ütsilde, tõõnõ tõisildõ, siis otskõ maikellukese marju, nu omma sügüse makõ ja verevä, kasusõ rinnah varrõ peräh nigu näide häiermukõski.”

Erinevalt teadetest, et maikellukese lõhn paneb pea valutama, arvati 25 aastat tagasi, et see võib peavalu ka ära võtta. „Värske maikellukese lõhn võtvat ära peavalu.”

Droogiks on maikellukeseürt (Convallaria herba), mis kogutakse õitsemise ajal mais ja juunis, lõigates taimed maha 3–5 cm kõrguselt maapinnast. Kuivatatakse õhukese kihina temperatuuril 50–60 °C. Säilitatakse õhukindlalt kuivas ja pimedas kuni 2 aastat.

NSV Liidu farmakopöa nõuete kohaselt nähti maikellukese erinevatele osadele ette erinev bioloogiline aktiivsus: 1 g peenestatud või peenestamata ürdile vähemalt 120 konnaühikut või 20 kassiühikut, 1 g lehtedele vastavalt vähemalt 90 või 15 toimeühikut ning 1 g õitele vastavalt vähemalt 200 või 33 toimeühikut. Ühe toimeühiku leidmisel lähtutakse vähimast droogi (või toime­aine) hulgast, mis vastaval katseloomal kutsub esile südamelihase seiskumise kokkutõmbel, ning selle alusel leitakse 1 g bioloogiline aktiivsus. Teised kvaliteedinõuded: niiskust kõige rohkem 14%, orgaanilisi lisandeid kuni 1% ja mineraalseid lisandeid kuni 0,5%, koltunud ja närtsinud lehti ja õisi tohib olla kuni 5%. Peenestamata droogi hulgas peab õisi olema vähemalt 5%, see tohib sisaldada peeneid osakesi, mis läbivad sõela avade läbimõõduga 3 mm, mitte üle 3%. Peenestatud droog võib 7 mm ja 0,5 mm läbimõõduga sõela avasid läbivaid osi sisaldada kõige rohkem vastavalt 10% ja 20%.

Maikellukeseürt sisaldab kardiosteroide (0,1–0,5%, kardenoliidid konvallotoksiin, konvallosiid, konvallotoksool), flavonoide (luteoliini, kvertsetiini ja kempferooli derivaadid), steroidseid saponiine, kumariine, eeterlikku õli.

Kardenoliid

Euroopa Ravimiamet on seda meelt, et maikellukese kasutamisest tulenev võimalik oht kaalub üles võimaliku kasu. Lugejal võiks olla huvitav teada, et sarnane hinnang on antud ka sellistele meie raamatus käsitletud taimedele nagu harilik kalmus (juurikas), harilik kikkaputk (juur) ja vereurmarohi (ürt). Küll aga lubab Euroopa Ravimiamet maikellukest kasutada homöopaatiliste preparaatidena loomade raviks, kui selle ekstrakte on lahjendatud vähemalt 1000 korda.

Maikellukest tarvitatakse tööstuslike preparaatidena peamiselt kroonilise ja ägeda südamepuudulikkuse, kardioskleroosi ja -neuroosi ning südame rütmi­häirete korral. Põhjuseks, miks maikellukest nüüdisajal arenenud riikide ametlikus meditsiinis enam ei kasutata, on asjaolu, et tema südameglükosiidide koostis ja seega toime varieerub suurtes piirides, raskendades seega täpset annustamist. Samuti on probleemiks konvallotoksiini kui peamise toimeaine väga halb omastatavus (alla 10%) inimorganismi poolt.

Maikelluke on MÜRGINE taim, mis sobib vaid tööstuslike standarditud preparaatide tootmiseks. Temast põhjustatud surmajuhtumeid Eestis teada ei ole (küll aga mujal), kuid kodusel teel ei maksa teda ravimtaimena kindlasti kasutada. Lehtedest veelgi mürgisemad on maikellukese marjad ja seemned, mürgistustunnused võivad kujuneda juba 5–10 marja söömisel. Kuna kardiosteroidid lahustuvad vees, on ohtlik ka (nt lastele ja koduloomadele) maikellukeste vaasivee joomine.

RETSEPT

Korja piibelehed vaasi, aseta vaas lastele ja koduloomadele kättesaamatusse kohta ning pea meeles, et tema välise ilu taga on salalik mürgine mõju. Droogina mitte kasutada!

Katkend Ain Raali ja Kristel Vilbaste raamatust "Eesti ravimtaimed 2".