Hepatiit ehk maksale raske ABCDE

Kolm esimest ongi põhilised maksapõletiku e hepatiidi tekitajad — kolm viiruseperekonda A-, B- ja C-hepatiit. Nad tekitavad küll nime poolest sama reaktsiooni — maksapõletiku, kuid erinevad üksteisest ka suuresti.

A-hepatiidiga

puutume kokku eelkõige reisides — see on põhiliselt mustade käte, saastunud vee ja toidu haigus, kuid võib levida ka sugulisel teel. Välja võib ta lüüa kuni poolteist kuud peale nakatumist. Reeglina on see haigus üsna ohutu — väsimus, palavik, oksendamine, nahk võib muutuda kollakaks ja sügelevaks, uriin tumedaks ja väljaheide heledaks. Läbi põdedes saab eluaegse immuunsuse, kuid targem on enne pikemat reisi siiski arsti juurest läbi astuda ja nõu pidada, kas A-hepatiit puhkuseplaane segama võiks hakata ning kas vaktsineerimine asjakohane on.

Sarnane lugu on ka E-hepatiidiga, kuid vaktsiini selle vastu pole — aitab kätepesemine, hügieen, toiduvalik ja kondoom.

B-hepatiidist on palju kirjutatud — on teine nakkavam kui AIDS ja vaktsiingi olemas, kuid ikkagi osatakse see tavaliselt sugulisel teel hankida. Narkomaanidest ma ei räägigi — need saavad saastunud süstlaid kasutades muudki… B-hepatiit võib kulgeda ilma eriliste nähtudeta, kuid ka nii ägedalt, et võib elu kaotada. Lisaks võib ta krooniliseks muutuda — selle tagajärg võib olla maksatsirroos ja maksavähk. Seega on parem ennast vaktsineerida lasta. Vaktsineerimine nii A- kui B-hepatiidi vastu sai võimalikuks alles möödunud saj 70-80ndatel, kui õnnestus välja töötada vastavad vaktsiinid.

D-hepatiit saab nakatada vaid siis, kui B kõrval on — ja koos on nad juba ohtlikumad. Erinevalt B-hepatiidist D vastu vaktsiini pole.

NII HEAD KUI HALBA

C-hepatiidiga on ühelt poolt paremad, teisalt halvemad lood. Nakkab ta nagu B — kehavedelike kaudu, seega tavaliselt saastunud vere kaudu. Sugulisel teel nakatumine on võimalik, kuid haruldane. Põhiliselt toimub see saastunud süstalde või tätoveerimistöövahendite kaudu. Nakkus levib veel sünnitusel emalt lapsele.

Halb on see, et vaktsiini ikka veel pole ja lähimatel aegadel pole tõenäoliselt ka tulemas. Hea uudis on aga ka — C-hepatiidist on nüüd võimalik suurema tõenäosusega terveneda ja selle ravi maksab Haigekassa kinni. Kui varem sai viirusest raviga lahti keskmiselt 40%, siis nüüd on tervenejate protsent tõusnud 50, kohati 80%ni. Kuskil Eestimaa peal jalutab C-hepatiidi viirusega ringi väga umbkaudsetel ja tagasihoidlikel hinnangutel üle seitsme tuhande inimese, ilma et neil sellest õrna aimugi oleks.

Nagu ennist mainitud, levib C-hepatiidi viirus verega, kuid teadmine sellise viiruse olemasolust ja levikust on suhteliselt uus — seepärast hakati doonoriverd C-hepatiidi viiruse suhtes kontrollima alles aastal 1994. Sestap peaksid kõik need, kes said enne 1994. aastat suuri vereülekandeid (näiteks operatsioonidel) ennast kontrollida laskma. Järgmine suur grupp võimalikke nakatunuid on need, kes saastunud verega kokku puutunud — lasknud teha tätoveeringuid, kõrva või mujale ehete jaoks auke korralikult steriliseerimata riistadega, dialüüsipatsiendid, meditsiinipersonal, politseinikud, endised narkarid jne.

Ka umbes pooltel HIVnakkusega inimestest on C-hepatiidi viirus. Maksumaksja võib siiski rahulik olla — narkomaanidele C-hepatiidi viiruse vastast ravi ei tehta. Sel pole mõtet, sest nad nakatuvad õige pea mõne saastunud nõela kaudu jälle.

Mingeid haigusnähte ei pruugi nakatunul olla. Mõni tunneb end lihtsalt väsinuna või hooti seletamatult haiglasena. Maks ei pruugigi anda mingeid signaale haiguse kohta, enne kui juba hilja. Ja hilja on siis, kui juba kimbutab maksatsirroos või vähk.

Kuni 85% nakatunutest muutub C-hepatiit krooniliseks, neist omakorda 10-20% tekib tsirroos keskmiselt 20-30 aastat peale nakatumist. Nii tsirroosi kui vähijuhtumite esinemissagedusele ennustatakse edasist kasvu. Alkoholism on siin üks ohutegur — ja alkohoolikutest meil teatavasti puudust pole.

MIDA TEHA

Kui kuulute riskirühma või teie elukaaslasel on avastatud C-hepatiit, siis on viiruse kindlakstegemiseks kaks teed. Esimene on odavam, kuid suhteliselt ebatäpne — transaminaaside määramine ehk arstide keeli ALT analüüs. Sellega saab kindlaks teha, kas maksakahjustus juba on, kuid põhjusi võib siin teisigi olla (n alkohol). Probleem on selles, et ligi kolmandikul viirusekandjatest on see analüüs täiesti normis ja nii võib haiguse “maha magada”. Täpsem tee on määrata C-hepatiidi vastane antikeha e AntiHCV ja selle analüüsi määrab tavaliselt gastroloog või ka perearst. Kui perearst seda mingil põhjusel teha ei taha ja teid edasi ka ei saada, siis püüdke see 163 krooni leida ja analüüsi eest ise tasuda — niipalju see südamerahu ikka maksab.