Esmapilgul näib, et selline käitumistaktika on täiesti absurdne. Kas saab siis stress kasulik olla? Aga oleneb, millest jutt käib. Tegelikult pole stress midagi muud kui üks meie organismi adaptsioonimehhanismidest.
Vastuseks vapustusele algab organismis üldmobilisatsioon — aju saadab välja häiresignaalid, paisates verre hormoone, mis peavad kõrgendatud võitlusvalmidusse seadma kõik meie elundid ja süsteemid.
Ajalugu tunneb palju näiteid, kuidas stressiseisundis olevad loomeinimesed on loonud oma kõige kuulsamad teosed. Mozarti „Reekviem”, Brahmsi sümfooniad, Beethoveni sonaadid on selle eredaks tõestuseks.
Paljudes meis avaneb kriitilises olukorras otsekui „teine hingamine” — täiesti tavalised inimesed võivad lausa mägesid paigast liigutada.
Lisaks avaldavad stressihormoonid (eelkõige adrenaliin) stimuleerivat toimet immuunsüsteemile, aktiviseerivad südame tööd süvendades hingamist, laiendavad pärgartereid. Geneetikud on kindlaks teinud, et vapustuse hetkel hakkavad rakud organismis jagunema ning uuenema 1,8 korda kiiremini tavapärasest. Selles mõttes on stress suurepärane trenažöör, mis hoiab organismi vormis ning karastab immuun- ja närvisüsteemi.
Samuti avaldab adrenaliini verre paiskamine võimsat valuvaigistavat toimet. Kui teil valutab pea või tuikab hammas, siis stressisituatsioonis valu kaob. Lihtsalt organism lülitub biokeemilisel tasandil ümber tähtsama ülesande lahendamisele.
Kahjulik distress
Hoopis teine lugu on siis, kui stress vältab kaua, kurnates organismi kaitsemehhanisme (esmajärjekorras südame-veresoonkonna- ning närvisüsteemi). Säärast ülemäärast ja pikaleveninud stressi (teadlased nimetavad seda distressiks) peetaksegi üheks selliste haiguste põhjustajaks nagu gastriit, maohaavandid, hüpertoonia, bronhiaalastma, suhkrutõbi, kilpnäärmehaigused. Pidev distress kahjustab ka immuunsüsteemi, muutes inimese palju vastuvõtlikumaks infektsioonidele.
Pole saladus, et sageli just pikaajaline stress on sügis-talve gripiepideemiate indikaatoriks. Ülekoormuse kindlateks tunnusmärkideks on ka valud selgroos, kõrvetised, iiveldus, peapööritus, lihasespasmid, peavalud.
Distressi löögi alla sattunud inimese vaimsest ja hingelisest seisundist pole mõtet üldse rääkidagi. Väsimus, keskendumisraskused, mälu halvenemine, kergesti ärrituvus ning närvilisus, halb uni — need distressi psühholoogilised ilmingud on paljudele tuttavad.
„Lõvid” ja „jänesed”
Tõelist sensatsiooni meditsiinivallas tekitas kuulsa rootsi teadlase Frankenheuseri avastus. Nimelt jagas ta inimesed vastavalt individuaalsetele biokeemilistele reaktsioonidele „lõvideks” ja „jänesteks”. Teadlane tõestas, kuivõrd erinevad võivad olla nende reaktsioonid ühele või teisele sündmusele.
Jänese (väga närvilise olendi) neerupealsed toodavad põhiliselt adrenaliini. Kiskjate, sealhulgas lõvide, neerupealsed aga noradrenaliini. Ning sellist erinevust võib kohata mitte üksnes loomadel.
Aastatega on teadlaste ettekujutused stressile reageerimise tüüpidest laienenud. Uurinud ligikaudu 10 000 suures närvipinges viibinud inimest, jagasid tohtrid nad kolme gruppi — adrenaliini-, noradrenaliini- ja segagruppi. Viimastel oli kõige raskem taluda stressi ja selle tagajärgi. „Tänu” mõlema hormooni (adrenaliini ja noradrenaliini) suurele kogusele veres jäävad need äärmiselt emotsionaalsed ja tundlikud inimesed ebameeldivate emotsioonide tagajärjel haigeks. Nad reageerivad sündmustele väga valuliselt. Neile on omased järsud meeleolumuutused ning ettearvamatud teod.
Kadestamist pole väärt ka inimesed, kes kuuluvad adrenaliinigruppi. Nende tunnuseks on ülemäärane vastutustundlikkus ning kergesti ärrituvus. Just nende inimeste seas võib kohata töönarkomaane, kes ei tunneta piire, mille tõttu andumus tööle läheb üle haiglaslikuks sõltuvuseks. Nad ei suuda isegi mitte unes lõdvestuda.
Noradrenaliinigrupi inimesed on väliselt väga rahulikud, kuid see mulje on petlik. Sõnaahtrus ning aeglus on neil ühendatud sisemise pinge ning kahtlustega. Lõvisüdamega inimene ei oska lõdvestuda ning riskib kiiresti „läbi põleda”.
Riskigrupp
Kummaline küll, kuid just mehed on need, kes kannatavad palju stressi all. Miks? Mehi takistavad raskustega toime tulla mitmesugused kompleksid ning eksiarvamused, mis on seotud ühiskondlike stereotüüpide ning traditsioonilise kasvatusega.
„Mees on toitja, liider, superman, tala, millele toetub kogu perekond. Tema peab elama mõistusega, mitte emotsioonidega” — nii kinnitatakse talle lapsepõlvest alates. Kui aga püüda sellist stereotüüpi järgida, murdub normaalse emotsionaalse reageerimise loomulik psühholoogiline mehhanism. Peitnud oma emotsioonid sissepoole, toimub varem või hiljem plahvatus.
Nii ka sageli juhtub. Püüdes toime tulla oma valu ja probleemidega, visklevad paljud mehed äärmusest äärmusesse, valides ummikteid. Ühed lähevad täiesti endast välja, teised sulguvad enesesse, kolmandad kukuvad jooma, vaid süvendades stressi. Naistel on kergem, nad on avatumad. Selletõttu suudavad ka kõige raskemast stressist kiiremini välja tulla.
Riskigruppi kuuluvad ka kroonilisi haigusi põdevad inimesed, noorukid, eakad inimesed ning „balzaci ikka” jõudnud naised. Esimesed oma nõrgenenud tervisliku seisundi tõttu, teised aga üleminekuaastate probleemide ning hormonaalsete muudatuste tõttu. Igasugune traumeeriv sündmus võib sellised inimesed rööpast välja viia.
Kontrollige ennast, kas tunnetate närvipinge esmaseid märke, mis annavad teada, et olete sattunud stressi raudsesse haardesse.
Pidage vastu!
Tegelikult polegi kõik nii lootusetu, kui näib. Arstid kinnitavad, et inimesest enesest sõltub suuresti, millised saavad olema üleelatud stressi tagajärjed.
Lisaks üks elementaarne harjutus stressi vastu: istuge mugavamalt, lõdvestuge, sulgege silmad ning kiskuge huuled 5-10 minutiks naerule. Korrake endale pidevalt: ”Kõik läheb hästi”. Ja lähebki!
Selleks, et saavutada soovitud kergendust, tuleb abiks spetsiaalne võimlemine (soovi korral võib selle omandada igaüks), mis aitab lõdvestada järgemööda, siis aga samaaegselt lauba-, kaela-, õlavöötme- ja seljalihaseid. Hea on, kuulates aeglast džässmuusikat, leida oma kehas kõige meeldivam ala, seejärel laiendada seda tsooni mõtteliselt üle kogu organismi.
Viimasel ajal soovitavad arstid üha sagedamini oma patsientidele, kes kannatavad suuri emotsionaalseid ülepingeid nii tööl kui kodus, muretseda endale palvehelmed. Sel moel võib üsna efektiivselt korrigeerida oma emotsionaalset seisundit. Seda sellepärast, et näpuotste närvilõpmed on vahetult seotud ajukeskustega. Kui lisaks pöidlale töötab ka nimetissõrm, väheneb peavalu ja normaliseerub raskendatud hingamine. Kui keskmine näpp on töös, siis taandub raev või depressioon.
Rõõmukalorid
Stressi profülaktikas on tähtis osa õigel toitumisel. Tšempionideks võitluses stresside ja närvipingega on greip ning teised tsitruselised, pirnid, kiivid, punane pipar, banaanid, koriander, basiilik, seller. Kui olete närvivapustuse äärel, tuleks tähelepanu pöörata virsikutele ja viinamarjadele (nende asemel sobib ka peotäis rosinaid). Tänu kõrgele kaaliumisisaldusele tugevdab selline toit närvisüsteemi, meeldiv maitse aga lisab positiivseid emotsioone.
Ärge ainult üle pingutage, muidu võite lisaks depressioonile veel buliimia saada. „Sööd ja läheb nagu kergemaks”, on buliimikute kõige levinum fraas. Aja jooksul kinnistub selline „söömisstiil”. Harjumusest leida lohutust toidust kujuneb saatuslik ring. Ka pole mõtet tuju tõsta konservide, soolatud ja suitsutoodetega. Neis leiduv suur soola ning vürtside hulk rikub vee-soola tasakaalu, mille tagajärjel tõuseb juba niigi negatiivsete emotsioonide tõttu kõrgenenud vererõhk ning hakkab kuivama suu (üks stressi sümptomeid). Samast seeriast on must kohv, kange tee ja Coca-Cola. Nende koostisse kuuluv kofeiin ja teobromiin äratavad ja teravdavad emotsioone, sealhulgas ka negatiivseid. Need tõrjuvad ajuretseptoritest välja adenosiini, mida toodab närvisüsteem, et rahuneda.
Nagu näha, on stressivastane arsenal küllalt suur. Mida sealt valida, jääb igaühe enda otsustada.
Muide: Ärge unustage aroomiteraapiat.
