Koogutas seal edasi-tagasi üks punnkõhuline vanamees. Pilgu ähmasuse tõttu oleks võinud arvata, et selles vaaditaolises kõhus loksub hea mitu liitrit õlut, aga kindel ei või olla, sest pudelit ma ta käes ei näinud. Võib-olla oli päikesest segaseks läinud. Ta kõht oli ilma liialdamata tulipunane. Kulunud võrdlusega: nagu keedetud vähk. Aga kui tal oli selline kõht juba keskpäeval, mis temast õhtuks sai? Minust jäi ta sinna igatahes maha.

Sinule, tobu vanamees, tuleks päikesekreemiga kõhule kirjutada „olen debiilik“, mõtlesin omaette.

Sellele tekstile lisaks tuleks su punnkõhule kirjutada ka päikese ultraviolettkiirguse indeks, mis tol päeval oli üle kuue. Sind tuleks kõigile päikesesõltlastele näidata kui hoiatavat eksemplari, sinuga võiks kaasas käia loengupidaja, kes kirjeldab su õhtusi piinu ja seda, kuidas sa öösel linade vahel vähkred, sest need on su põlenud nahale karedad nagu liivapaber. Spetsialist võiks välja arvutada, kui palju sul on elada jäänud, enne kui nahavähk su võtab.

Mis vanamehest päriselt sai, seda ma muidugi ei tea. Küllap võidis ennast õhtul hapukoorega ja kirus oma mõõdutundetust. Tal pidi räigelt valus olema. Küllap ta peab oma põletust vähemasti nädala jagu ravitsema ja tal veab, kui ta pääseb ilma arsti abita.

Hapukooreajastu on läbi

Tjah, põlvkond tagasi ei teatud siinmail päikese ohtlikkusest eriti midagi. Kui keegi oma õlad ära kõrvetas, siis mätsis aga õhtul hapukoort peale ja kogu moos. Ent nüüd, kus kõik uudisedki kiirgusindeksit edastavad ja lõputult nahavähi eest hoiatavad, võiks asjasse natuke teisiti suhtuda. Küllap on päike ka aastatega kurjemaks läinud, päris kindlasti on.

Päikesekreeme on ju saada igasuguse naha jaoks, vali ainult endale sobiv välja. Viimati avastasin isegi 50-se SPF-iga kreemi. Mis on meie laiuskraadil vahest liig, aga soojale maale reisile minnes paras kotti pista. Nojah, beebidele võiks see vahest sobida, aga päris tittesid on ju igati mõistlikum üldse mitte kõrvetava päikese kätte tassida.

Mina määrin lapsi 30-se kreemiga, ja kui nad sellega korralikult sisse mätsida, pole midagi karta. See on nii kange kraam, et isegi heledama nahaga lapseke ei võta jumet peale. Vees see maha ei tule ja see ongi see, mida rannas vaja, sest katsu sa üleni liivasele tüübile uut kreemikihti peale kanda.

Ennast kreemitan ma ka, aga vähe lahjema värgiga. Eks olen minagi aastaid tagasi ilma kreemita päevitanud, mul hakkab hästi peale ja mingite villideni pole asi eales läinud. Kui nahk ongi maha tulnud, siis kuivusest, st sellest, kui pärast korralikult ei niisuta. Aga nüüd, kus päikese kahjulikkusest nii palju räägitakse, pean ma õigemaks ikkagi kreemitada. Nii enne kui ka pärast.

Kaitskem lapsi!

Tegelikult, täiskasvanud võivad ju teha, mis tahavad, võiks mõelda. Nemad vastutavad ise enda eest. Aga lapsi kreemitamata jätta on ikka lausa kuritegelik. Valus on vaadata põlenud õlgadega lapsi rannas. OK, ravitsetakse kodus õhtul, ehk jäetakse järgmisel puhkusepäeval lapsele särk selga. Aga milleks säärane liialdus? Eriti veel siis, kui see lapsele ebamugavust või koguni valu põhjustab.

Olen lugenud, et iga eluaastaga kasvab päikesetaluvus kolme ühiku võrra. Mõelge ise, kui palju kordi suurem on see täiskasvanutel — ja paariaastasel ju lausa olematu. Kui lapsel juhtub tumedam nahk olema, siis võib emal-isal muidugi tore vaadata olla, kui laps vahvasti pruun on. Ega seda ju silmaga ei näe, kui palju kurja kiirgust ta endasse on imenud.

Kõik need melanoomid, mis avastatakse, on enamalt jaolt just lapsest peast saadud päikesekahjustuste ja liigsete kiirgusdooside tagajärg. Mis tundega võtaksid näiteks viiekümnesed vanemad vastu teate, et nende kolmekümneaastasel järeltulijal on vähk? Eriti veel nüüd, kus kõik vahendid enese päikese eest kaitsmiseks on olemas ja naha hoidmiseks ei pea tingimata varjus istuma.

Armsad sõbrad, päike on tore. Päike on viimase peal ja mina armastan teda väga. Ma olen valmis püüdma iga kiirekest sellest vähesest, mis meie laiuskraadil võimalik.

Aga ei mina ega sina saa olla kindel vastuarmastuses. Ent isegi vastuarmastuse puhul on mõistlikkus teretulnud — nii ka inimsuhetes, kas olete märganud?

Kaitskem ennast ülearuse kiirguse eest, vahendid selleks on ju kõigile kättesaadavad. Eriti tähelepanelik olgem lastega, et kunagi poleks piinavalt valus osutamata jäetud hoole pärast.