Catherine Mayer leiab, et erinevate vanuste piirid on muutunud üha ähmasemaks ning raskemaks on muutunud inimese vanuse hindamine väliste tunnuste alustel. Lapsed riietuvad nagu täiskasvanud ning nende vanemad omakorda nagu teismelised.
Eatus ei tähenda aga ilmtingimata, et soovitakse oma vananemist peatada. Pigem on tegu teatud väärtushinnanguga, mis läheb vastuollu ühiskonna ootustega kronoloogilise vananemise osas. Eatud ei hooli sellest, mida peetakse teatud vanusele “sobivaks“, nad keelduvad laskmast end vanusenumbrite järgi defineerida.

Eatud ei küsi endalt kunagi, kas see tegevus on nende vanuses sobiv. Nad leiavad, et kõik võimalused on alati kõikide jaoks avatud. Töötades pensionile minemise asemel, eelistades uusi seiklusi rahule ja puhkamisele — eatud elavad põhimõtteliselt samamoodi hilisest teismeliseeast kuni surmani, tehes ja ostes põhimõtteliselt samu tooteid siis ja praegu.

Enamik meist suudab nimetada mõne näite oma tutvusringkonnast, näiteks viiekümnendates mees, kes kuulab tänapäevast muusikat, mida ta lapsedki, ning käib nende artistide kontsertidel. Või üheksakümnendates vanaema, kes surfab internetis ning saadab oma sõbrannadele ja lastelastele e-kirju. Eatud teevad kõike seda, mida paljud nende vanuses teha ei soovi, ei oska või ei julge.

Eatu lähtub valikute tegemisel oma sisetundest, mitte ühiskonna poolt määratud käitumisnormidest, adopteerides näiteks lapse 50-aastaselt nagu Madonna; või saades 62-aastaselt esimest korda isaks nagu Elton John; või planeerides pulmi endast 62 aastat noorema naisega nagu Hugh Hefner.

Uuringud on näidanud, et eatul käitumisel on ka positiivseid mõjusid. Inglise rahvusringhääling BBC tegi eelmisel aastal ühes telesaates eksperimendi, võimaldades kuuel inimesel vanuses 76 kuni 88 eluaastat ”reisida ajas tagasi“. Eesmärk oli panna osalejad tundma end noorema ja tervemana, rekonstrueerides maailma, milles nad elasid 35 aastat tagasi, mil nad olid neljakümnendates eluaastates — oma elu ja karjääri tipus.
Osalejad kolisid 70ndate stiilis majja, nad riietati 70ndate moele vastavalt ning nende magamistoad esindasid koopiaid magamistubadest sel ajastul. Nad vaatasid 70ndatest pärit teleprogramme ning rääkisid 1975. aastast, nagu see oleks olevik.

Nädal pärast katse algust paranes osalejate mentaalne võimekus ning füüsiline tervis märkimisväärselt. Seda kõike hoolimata sellest, et nad olid alguses rahulolematud, sest pidid oma füüsilisele võimekusele väljakutse esitama. Katsealused kahtlesid enne eksperimenti eelkõige oma füüsilises võimekuses: nad ei suutnud näiteks uskuda, et suudavad oma kotte saabudes treppidest üles kanda või kahe kepi asemel vaid ühega hakkama saada. Kõike seda suutsid nad aga pärast katsenädala lõppu. Paranes ka katsealuste mälu, meeleolu, liikumisvõimekus ning isegi nägemine ja jaks.

See eksperiment tõestab edukalt, et meie tervis paraneb, kui avame oma meeled ning oleme oma vanusest hoolimata kõigeks valmis. Seepärast ära mõtle kõikidele ootustele, eelarvamustele ning nõudmistele, kuidas „peaksid“ elama ja käituma, sest vanus on vaid number. Selle asemel:

  • Ela olevikus ning tunne välismaailma vastu huvi. Testi uut tehnikat, kuula tänapäevast muusikat, jälgi uudiseid.
  • Ole aktiivne nii füüsiliselt kui mentaalselt. Reisi, tööta ka pensionärina, liigu, õpi uusi asju ning ole seiklushimuline.
  • Proovi mäletada ning taastada seda, kuidas mõtlesid, end tunsid ja käitusid selles vanuses, kui nautisid elu kõige rohkem.
  • Mõtle ja käitu piiridega arvestamata, ära hooli sellest, kas see „on sinu vanuses sobilik“. Kui soovid 60-aastaselt lohesurfiga alustada, siis tee seda! Oled 70 ja tahad rock-kontserdile minna — mine!
  • Riietu veidi nooruslikumalt, kui sinult oodatakse, nii eksitad oma peegelpilti ja maailma. Sa ei pea sarnanema teismelisega, kui sa ise seda ei soovi, kuid ei ole vaja end ka vanemaks riietada

Allikas: aftonbladet.se