“Imetamise puhul pole tegemist ainult lapse söömisega. Kõik see, mis rinnapiima ja ema-lapse lähedusega tekib, valmistab lapse kõige paremini ja igakülgsemalt eluks ette,” räägib ämmaemand ja nelja lapse ema Ada Vahtrik veendunult. “Kui suhtuda imetamisse ainult kui söömisse, võtab võimust kunsttoidu pakkujate võidujooks.”

Teaduslikult on tõestatud fakt, et ükskõik kui hea kunsttoit ei saa kunagi olla võrdne rinnapiima ja imetamisega. Suhtumise muutumine ja prioriteetide paikapanemine peaks alguse saama meedikutest — kui emal on imetamise kohta küsimusi, peaks ta asjatundlikud vastused saama iga tasandi tervishoiutöötaja käest. “Siin on kahjuks suuri vajakajäämisi — statistika näitab, et meie lapsed saavad liiga vara kunsttoitu,” nendib Ada Vahtrik. “See ei vasta tänapäevastele soovitustele ei lapse ega ema seisukohalt.”

Algus on oluline

Tänapäeval pannakse laps rinnale kohe pärast sünnitust ja soovitatakse toita teda kuus kuud ainult rinnapiimaga enne lusikatoidu pakkumise algust.

Ada Vahtriku sõnul on väga oluline just algus, imetamise käivitumine. Ent tänapäeval kirjutatakse ema haiglast välja 12 tunni kuni kolme ööpäeva jooksul pärast sünnitust, st ta võib lahkuda haiglast enne, kui tal piimapais üldse tekib ja teisel sünnitusjärgsel päeval on raske prognoosida, kuidas keegi imetamisega edaspidi toime tuleb. Sestap loodigi Ida-Tallinna Keskhaigla naistekliinikus 2003. aastal imetamise nõustamise kabinet.

Välise vaatluse järgi pole Ada Vahtriku sõnul kerge tuvastada, kas imetamisel on probleeme või mitte. Kindel märk on lapse loiuks muutumine (magab liiga palju, sööb vaid viis korda päevas), kaalulangus või sünnikaalu aeglane taastumine. Normaalselt peab vastsündinu juurde võtma vähemalt 20 grammi ööpäevas ja 120 grammi nädalas. Lapsele tuleb rinda pakkuda nii tihti kui ta soovib, teisest elupäevast alates vähemalt kaheksa korda ööpäevas (sagedasem imetamine suurendab piima kogust ja rasvasisaldust).

Milles probleem

Imetamisraskuste või piima tekkimise häire põhjus on sageli psühholoogiline: ema murelikkus, ärevus. See võib olla seotud erinevate hirmudega — nt pole ema arust rind küllalt suur või pole piisavalt piima või on eelmise lapsega erinev kogemus.

“Esimese lapsega puudub kogemus üldse, ka vanemate kogemused ei pruugi olla kõige positiivsemad. Tänaste sünnitajate emadel oli kiire pudelitoidule üleminek ja staaži katkemise hirmus kiirustati tagasi tööle,” märgib Ada Vahtrik. “Naine on 40 päeva jooksul pärast sünnitust üsna kõikuvas emotsionaalses seisundis ja vajab tuge, seepärast on väga oluline, et kõik naised saaksid alati adekvaatseid nõuandeid ja hinnanguid.”

On ka teadlikku või alateadlikku vastumeelsust imetamise suhtes, mis tekib nt kartusest, et imetamisest jäävad rinnad rippu. Seda müüti on Ada Vahtrik kärme kummutama: “Rindade suurenemine raseduse ajal on loomulik, siit ka soovitus kanda toetavat rinnahoidjat,” räägib ta. “Rind koosneb peamiselt rasvkoest, s.o sidekude ja kui ta kord välja venib, siis enam tagasi ei tõmba, ent see ei sõltu üldse imetamise pikkusest, vaid pigem naise rinna kujust enne rasedust. Seega pole vahet, kas lõpetada imetamine hästi ruttu või kaks aastat pärast sünnitamist. On näiteid, kus rinnad jäävad pärast imetamist väiksemaks, ka ainevahetus võib muutuda.”

Väga levinud väärarvamus, et pikk imetamine tekitab rinnavähki, kummutati hiljuti toimunud rahvusvahelisel rinnavähi-teemalisel sümpoosiumil. “Rinnanäärme vähi põhiline riskifaktor on naiseks olemine — naisel on östrogeeni tase organismis kõrge, aga imetamise ja raseduse ajal on see vaoshoitum. Seega imetamine tegelikult vähendab rinnavähi ohtu ka siis, kui see on geneetiliselt sisse kodeeritud,” vahendab Ada Vahtrik kuuldut.

“Sel sümpoosiumil tuli välja, et kõige ideaalsem oleks naise jaoks, kui tal hakkaks menstruatsioon võimalikult hilja, sünnitama hakkaks aga üsna ruttu ja sünnitaks vähemalt seitse last, imetades neid kõiki võimalikult kaua ja ruttu pärast seda tuleks peale menopaus, nii et sisuliselt puuduks kõrge östrogeenitaseme periood. See ei ole küll praktiliselt hea nõuanne, aga tähendab seda, et imetamise pikkusel pole piire, sest tegelikult on imetamine kasulik mõlemale, nii emale kui lapsele.”

Eneseusk tagab piima

Tähtis on teada, et piima tekkes pole oluline rindade suurus (lameda rinnaga naised võivad toota sama palju piima kui suurte rindadega naised) ja et 98% naistest on võimelised andma kvaliteetset piima kogustes, mis tagavad imiku optimaalse kasvu ja arengu. “Piimakoguse vähesus kipub olema üle võimendatud,” leiab Ada Vahtrik.

“Praktiliselt kõigile nõustamisele tulnud naistele on eelnevalt pandud see diagnoos, kuid enamuse puhul on tegemist hoopis konkreetse tehnilise probleemiga (kas imetamise sageduse ja efektiivsuse, vale imemisvõttega) või ema suhtumisega endasse (kui palju ta ise oma imetamisvõimesse usub).” Sageli on naisel vaja lihtsalt kinnitust, et ta on õigel teel, teinekord võib aga küsimuse tagant ilmneda probleem, mis kiiret lahendamist vajab, et see ei süveneks.

“Viimasel aastal oleme hakanud rohkem kontrollima seda, mis laps teeb (nn sõrmetehnikat kasutades), varem pandi emale diagnoos: vähe piima,” räägib Ada. Enamus emasid tuleb nõustamisele esimese elukuu jooksul, kuid on tuldud ka 8-9 kuu vanuste lastega, sest alles siis tekib küsimus. Käiakse ka kaheaastase lapsega rinnast võõrutamise pärast.

Nõustamistuppa või perekooli tuppa peaks tulema lapsega söömise ajaks, et ämmaemand saaks jälgida, kuidas imetamine toimub ja missugused võivad olla probleemid ja nende põhjused.

Saadud kogemuste põhjal on Ada Vahtrikul valmimas meditsiinikooli lõputöö. “Siiani oleme teinud igapäevatööd, süvenenud tagasivaateks pole mahti olnud,” nendib ta.