Inimene kui elu nautiv enesetapja: kuidas me oma elu iga päev enese teadmata lühendame?

 (18)
Inimene kui elu nautiv enesetapja: kuidas me oma elu iga päev enese teadmata lühendame?
Pilt on illustreerivPanthermedia, Scanpix

Enamik meist ei oska öelda oma elu lõpu kuupäeva. Me eeldame, et elame nii kaua kui võimalik. Samas lühendavad paljud meist oma elu suisa iga päev ega teadvusta seda endale. Mis siis meid tapab?

Teadmine või teadvustamine?

Juba 3-aastased lapsed teavad, et suitsetamine on kahjulik. 4-5-aastased saavad teada, kui kahjulik on alkohol. 8-9-aastased on teadlikud narkootikumidest. Sõiduteed tuleb ületada selleks ette nähtud kohtades, sööma peab hästi ja tervislikult, arstide juurde tuleb aga minna õigeaegselt. Seegi on täiesti selge. Kas siis tõesti unustavad inimesed vanemaks saades kõik need normid ning asuvad oma elu „põletama“? Äkki nad siiski teadvustavad endale, et kiirendavad oma lõppu?

Tegelikult on nii, et teadmine ei garanteeri teadvustamist. Inimene teab küll, et miski on kahjulik ning lühendab teoreetiliselt tema elu, ent ta ei lase seda mõtet endale ligi. Kui öelda talle otse, et joomine ja suitsetamine lühendavad ta eluiga ning tekitavad kroonilisi haigestumisi, millised ei lase tal kaua elada, siis lülitab ta sisse kaitse. Reeglina on see kaitse üsna primitiivne. Tuuakse näitena kedagi, keda teatakse või kellest ollakse kuulnud. Ning see „keegi“ olla elanud kaua, vaatamata sellele, et suitsetas päevas terve paki, jõi palju ja oli rasvunud …

Seotud lood:

Elu valimine

Kui kolmanda astme rasvumise diagnoosiga inimene neelab koogi koogi järel, kas ta valib siis elu või surma? Kui keegi suitsetab neli pakki päevas, kakleb tänaval või kihutab hullumeelse kiirusega, kas ta siis mõtleb nendel hetkedel, et ta tahaks surra? Kahtlemata kiirendavad need tegevused tema teed lõpu poole. Ühed aeglasemalt, teised aga lausa hetkega. Ent ta mõtleb ju ometi elule! Kõik ülaltoodu aitab mõneks ajaks saada elult erilist rahuldust, tunda end elavana. Ent tagajärjed on kiired tulema.

Inimesel võib ju olla hulgaliselt probleeme. Ta võib end tunda hädavaresena või on kallim ta just äsja maha jätnud ning kõigele sellele lisaks on veel terve hulk põhjusi, mille tõttu on enesetunne väga halb. Selliseid asju tuleb meil kõikidel ette, ent mitte kõik ei asu mööda elu treppe surma poole tormama. Taolised seisundid võivad kesta aastaid, mille jooksul „tapab“ inimene end aeglaselt, ent kindlalt enda poolt valitud viisil.

Enesehävituslik käitumine võib avalduda mitmel erineval moel: alkoholi tarvitamine, narkootikumid, tubakas, vale toitumine (eriti krooniliste haigestumiste puhul), 18-tunnised tööpäevad, arstide vältimine. Selliselt tapab inimene end aeglaselt, kuid vääramatult. On olemas ka „surmaga mängimise“ kategooria. Siia kuuluvad kaklushimu, liikluseeskirjade eiramine, ohutustehnikast mitte hoolimine — kõik see, mis võib põhjustada hetkelise surma. Ning kõige kummalisem on see, et peaaegu kõik eelnevalt loetletud tegevused, mis lähendavad tegelikult surma, on seotud „elu maitse“ saamisega.

Vaata hoolikamalt

Oma elu hävitava inimese lähedastele on olukord palju selgem kui temale endale. Mida kõike küll ei tee lähedased ja sõbrad, veenmaks teda olema hoolikam, tegelema oma tervisega, mitte riskima ning jätma maha kõik kahjulikud harjumused. Ometi on kõik asjata, ta otsekui ei kuule neid. Täpsemalt, neid ei kuule tema sisemine „mina“, mis on valmis pigem surema kui elama.

Siin ei käi jutt teatavast ideaalsest maailmast, kus pole ahvatlusi ning elatakse riskimata ja igavalt 100 aastat. Kindlasti mitte. Elus on kohta kõigele. Kui aga jutt käib varjatud enesetapu valmidusest (niivõrd varjatud, et inimene ise ka ei teadvusta seda endale), siis peale ilmselge enesehävitusliku käitumise, on siin olemas ka täiendavaid märke.

Kuigi inimene räägib sellest harva teistega, võib paljust aru saada ka ilma otsese ülestunnistuseta. Kui ta kirjutab luuletusi või joonistab, siis hakkab tema loomingus ilmnema elust lahkumise teema. Või ta kuulab muusikat, milles on esikohal „surma romantika“. Kui temaga rääkida mingist enesetapust (filmis või uudistes), hakkab ta ilmselt otsima õigustust sellele, miks inimene soovis elust lahkuda. Tema kõnes on sageli märgata surmaga seotud ütlusi.

Enesehävituslik käitumine annab inimesele võimsa relva — tappa ennast „juhuslikult“. Ta satub äkki avariisse, kroonilise haiguse puhul teeb seda, mis on tema jaoks täiesti keelatud, satub kaklusesse, saab üleväsimuse tõttu infarkti, sureb üledoosi või liigse alkoholiannuse tõttu. Mõeldes kõigele sellele, võib tõdeda, et inimene jõudis just sinna punkti, mille ta ise endale valis.

Viga tuli sisse

Arvatakse, et enesele teadvustama lühendavad oma elu need, kes valivad ohtlikke elukutseid: sõjaväelased, politseinikud, tuletõrjujad … Kõik need, kes pidevalt riskides päästavad teisi. Samuti satuvad sellesse nimekirja ekslikult inimesed, kes tegelevad ekstreemspordiga. Ometi on sellised arvamused liiga pinnapealsed.

Jah, ohtlike elukutsete esindajatel on tõepoolest kõrgenenud valmidus ohverdada ennast kriitilistes olukordades. Samas teevad nad kõik selleks, et tõsta šansse mitte üksnes päästetava, vaid ka iseenda ellujäämiseks. Neil on soov ellu jääda, ning see väljendubki just selles, et nad peavad kinni ohutuse eeskirjadest. Nad ei riski asjatult, nende tegevus on täpne, sest nad tahavad elada. Sama käib ka ekstreemspordi harrastajate kohta.

Loomulikult leidub ka nende inimeste hulgas neid, kelle seisund jätab paremat soovida.

Niisiis …

Teadmine, et miski on „kahjulik“ ei garanteeri veel ohu teadvustamist iseenda tarvis. Kui jutt käib sellest, mis meid tapab, peab oskama hinnata toimuva mõõtmeid. Väheke alkoholi peolauas, kauemaks tööle jäämine tähtsa projekti lõpetamiseks või paar koogikest ei näita veel enesehävituslikku käitumist. Kui aga „hävitaja“ mõju elule muutub tuntavaks, on aeg mõelda sellele, mis toimub.

Allikas: Psihhologija