Inimene on kodeeritud vananema tervena

Tervis — nagu haiguski — on oma bioloogilisele olemusele lisaks käsitletav ka kultuurinähtusena. Mõlemaid mõisteid vaadeldakse eri ajajärkudel erinevast vaatevinklist. Nüüdisaja meditsiinis on psühhiaatria üheks baasteaduseks saanud evolutsioonibioloogia.

Arstiteadusliku antropoloogia järgi on inimene ja tema haigused pika ajalooarengu ja inimese enese arenguloo tulemus. Näiteks on seljahaigused, jalaveresoonte laiendid, songa tekkimine ja liigesetraumad tingitud eelkõige sellest, et inimene hakkas evolutsiooni käigus lühikese aja jooksul kahel jalal käima ja käte vabanemine lõi võimaluse tööriistade valmistamiseks ning aju arenguks.

Evolutsioon soosis arengus tugevamaid isendeid. Evolutsioonikoidiku kiired keskkonnamuutused suretasid 30. eluaastaks välja kõik ülejäänud, nagu sadade inimjäänuste põhjal on alust arvata.

Miks keegi on haige?

Evolutsioonilise arstiteaduse põhiprintsiibid tõid välja psühhiaater Randolph M. Nesse ja evolutsioonibioloog George C. Williams 1991. aastal ilmunud artiklis “The dawn of Darwinian medicine”.

Evolutsiooniline arstiteadus esitab ebatavalisi küsimusi: miks mingi haigus on olemas, millesse me haigestume? Täpsem oleks küsida, miks keegi on haige ja mis on selle haiguse mehhanism ning kuidas ta kiiresti ja paremini paraneks.

Nende küsimustega haakuvad vananemisega seotud ehk geriaatrilised probleemid. Evolutsionistide seisukohalt on inimene geneetiliselt kodeeritud vananema tervena — tal on nn looduslikud pikaajalisuse geenid.

Antropoloogia ja nüüdismeditsiin

Antropoloogia on teadus inimese olemusest erinevates kultuurikeskkondades ja selle arenemises, kultuuride muutumises ja sellega kaasnevate erinevate paranemisrituaalide, uskude ja usulahkude kirevuses. See õpetus laiendab oluliselt nüüdismeditsiini piire.

Bronislaw Maliniwski, keda võib pidada empiirilise sotsiaalantropoloogia isaks, tähtsustab etnograafia õppimist ja uurimist arstiteaduses, sest see võimaldab esile tuua seoseid erinevate kultuuride vahel.

Ameerika psühhiaater ja antropoloog Arthur Kleinman on oma teadustöödes suutnud võrdselt käsitleda mõlemaid teadusi.

Evolutsiooniteooria pakub psühhiaatriale mõned individuaalseid erinevusi selgitavad vahendid. Näiteks raamistiku, mis määratleb rea liigile iseloomulikke käitumismudeleid, millega saab võrrelda indiviidide käitumist. Raamistiku, millega seletada inimestevaheliste tunnuste erinevusi.

Kultuur on alternatiiv evolutsioonilistele seletustele. Edusammud baasteadmistes viivad nii ravisse puutuvate probleemide paremale sõnastamisele kui ka raviprotseduuride kiirele muutmisele.

Optimaalne ravi ja rehabilitatsioon eeldavad detailseid teadmisi haiguste tekkepõhjustest ja arengust. On oluline õpetada patsient valima endale selline sotsiaalne keskkond, mis vastaks kõige paremini tema vajadustele.

Bioloogiline psühhiaatria on keskendunud psüühikahäireid põhjustavatele geneetilis-füsioloogilistele eelsoodumustele ja mehhanismidele.

Sotsiaalpsühhiaatria keskendub keskkonnategurite mõjule, käitumispsühhiaatria käitumiserinevustele ning psühhoanalüüs mõtetele ja tunnetele. Igaüks võib neist oma fookusest lähtudes kõige paremini seletada kõrvalekaldeid normaalsest psüühikast.

Iga inimene on unikaalne

Nüüdisaja aju-uuringud on hetkel siiski toonud esile vana tõsiasja — inimesed tegutsevad indiviidina äärmiselt individuaalselt. Inimaju uuringutesse kaasatud filosoofid, bioloogid, anatoomid, psühholoogid, antropoloogid on suutnud selgitada väga vähe naiste ja meeste, valgete ja mustade, homo- ja heteroseksuaalsete erinevusi teatud ajuosade anatoomilist või füsioloogilist eripära arvestades.

Mõtisklused ja uuringud on kestnud 17. sajandist, Rene Decartes’i aegadest kuni Princetoni ülikoolis parkinsonismi haigestuvale inimesele ajurakkude lisamiseni. Kehtiv põhiprintsiip on ikkagi see, et inimene on sotsiaalne indiviid ja aju on oma ehituselt materiaalne organ, tegevuse iseloomult bioloogiline süsteem, kuid samal ajal oma olemuselt ka psüühiliste funktsioonide kandja. Inimese psüühika kujutab endast materiaalse ja sotsiaalse miljöö peegeldust.

Nüüdisaja teadmised gerontoloogias ja geriaatrias on paljuski seotud molekulaargeneetika edusammude ja avastustega tulevikus.

Igavesti nooreks

Et vananemist pidurdama õppida, on vaja uuringuid kolmes suunas.

Antioksüdandid, eelkõige E- ja C-vitamiini kombineerimine lisaks tavalisele toidule aitaks vabade radikaalide tekkimisel sündinud vananemisprotsesse peatada. Sellele lisaks on palju uuritud kasvuhormoone ja steroidhormooni DHEA, millel on meeleolu mõjutavale toimele lisaks veel vananemisprotsesse mõjutav võime.

Hetkel ei ole veel leitud mingeid selgeid positiivselt mõjuvaid pika eluea geene, küll aga on teada seosed vananemishaiguste ja mitmete genotüüpide vahel.

Nüüdisaegsed endokrinoloogilised teadusuuringud on selgitanud, et noorusajal toimivate sisenõristusnäärmete tegevus vananedes väheneb.

Kirjutame ja räägime menopausist, andropausist, somatopausist. Kindlaks näiteks on naiste menopaus, kus östrogeenide eritus lõpeb ja taandumisprotsess algab eriti kiiresti luustikus algava ainevahetuse muutuste ehk osteoporoosina ja kardiovaskulaarses süsteemis vererõhu kõikumistega. Viimaste teadusandmete põhjal kaasnevad muutused aju veresoontes ja ajuosades algavate kliiniliste mäluhäiretega ja varase dementsusega.

Õnnestunud vananemine on see, kui 50-ndatel eluaastatel veel ükski eluliselt tähtis organ haigestunud pole. Ei saa pidada õigeks veeta elulõppu voodis, kuigi elatud aastaid tuleb juurde.

Bioloogiline vananemine bioloogilise kella näol tiksub meis kõigis halastamatult edasi.