Ise teed, ise vastutad

Vaatamata arstiabi arengule tegelevad inimesed jätkuvalt „iseravimisega”. Nad püüavad jagu saada valust ja halvast enesetundest juba esimeste sümptomite ilmnemisel ning kasutavad selleks enamreklaamitud ravivahendeid, lisades nendele veel terve hulga nn vanarahvatarkusi. Peamiseks vabanduseks ikka see, et meil lihtsalt ei ole aega haige olla, arste külastada ega analüüse teha…

Vaieldamatult on loodus kinkinud meile intuitsiooni. Teatud sümptomite järgi oleme võimelised kindlaks määrama oma hädade põhjusi. Kuid selleks, et võtta kasutusele vajalikke abinõusid, ei piisa üksnes intuitsioonist, vaja läheb ka meditsiinilisi eriteadmisi.

Lihtne näide: inimene tunneb, et on külmetunud, pea valutab, on palavik. Mida teha? Loomulikult tuleb võtta aspiriini! Ometi sureb maailmas hulgaliselt inimesi, kelle surma põhjuseks on retseptita ravimite tarvitamine. Siin seisavad esireas sellised laialttuntud arstirohud nagu paratsetamool ja atsetüülsalitsüülhape, millised leiduvad sageli palavikku alandavates ja külmetusevastastes preparaatides.

Kui homme on tarvis jalul olla, kraadiklaasinäit on aga raudselt tõusuteel, ahmime peotäite viisi tablette, sageli endale teadvustamata, et suur osa neist — erinevate kaubanduslike nimetuste ja erinevate näidustustega kasutamiseks — sisaldavad ühesuguseid aktiivseid koostisosi. Samas ei anna ka apteekrid pahatihti vajalikku konsultatsiooni ega hoiata võimalike kõrvalnähtude eest.

Arstimi vale kasutamine võib aga põhjustada tõsiseid tüsistusi, eriti kui vahe maksimaalselt efektiivse ja toksilise doosi vahel on väga väikene.

Igas kodus leidub valuvaigisteid, sealhulgas paratsetamooli, mille 1 tablett toob märgatavat kergendust, üledoseerimine võib aga raskelt kahjustada maksa.

Piir on kitsuke: inimene vaigistab oma valu ühe tabletiga, kui see ei aita — teisega, pärast võtab veel kolmandagi, ning talle ei tule pähegi, et see kõik on seesama paratsetamool, mida toodetakse erinevate firmade poolt erinevate nimetuste all.

Üleüldse on pikaajaline valuvaigistite tarvitamine ohtlik ebameeldivate tagajärgede tõttu (näiteks maoverejooksud). Selliste ravimite nagu aspiriin, analgiin, indometatsiin ja voltareen tarvitamisel on kindlasti vaja teha vere- ja uriinianalüüse ning olla polikliinikus pideva arstliku kontrolli all.

Kuidas siis toimida sellises keerulises olukorras? Kuidas valida ise ennast ravides õiged rohud ning millal tuleks ikkagi arsti juurde minna?

Vanuse ning elukogemuste kogunemisega on inimesed sageli ise võimelised otsustama, kuidas oma tervist aidata. Nii teab hüpertooniat põdev inimene sageli paremini kui arst, millised vahendid kõige kiiremini ja efektiivsemalt normaliseerivad tema vererõhku. See, kellel on sageli peavalud, teab suurepäraselt, mida ta peab enesetunde parandamiseks ette võtma.

Me teame, mida teha kõhukinnisuse puhul, kuidas teha koormusvabu päevi, tunneme eksimatult ära, kui organismis on vitamiinipuudus, näeme ilma „röntgenita”, kui oleme üle väsinud, kui oleme külmetanud, üle kuumenenud või üle söönud… Et aga võetav ravim ei tooks kasu asemel kahju, peab silmas pidama teatud tingimusi.

Kui rohu on välja kirjutanud arst, tuleb seda võtta vastavalt ettekirjutustele, kui see on aga ilma retseptita ostetud ravim — tuleb tähelepanelikult lugeda juhendit. Peab endale selgeks tegema, kui kaua võib ühte või teist preparaati tarvitada. Ka säilitamine, vastavalt juhisele etiketil on oluline (näiteks väheneb aspiriini efektiivsus, nagu ka paljude teiste ravimite puhul, niiskuse käes). Ravimite keemilises koostises toimuvad aja jooksul muutused, mis mitte ainult ei vähenda nende efektiivsust, vaid muudavad need ka organismile kahjulikeks.

Seetõttu ei tohi hoida alles medikamente, mille säilivusaeg on möödas. Ja peamine — ärge ületage ettenähtud annuseid ning ärge kombineerige ühtesid vahendeid teistega iseenese tarkust mööda.

Niisiis peab eneseravimisel olemas olema elementaarne kompetentsus ning mõõdutunne. Ega asjata kirjutanud 16. sajandil elanud kuulus arst ja filosoof Paracelsus: „Kõik on mürk, ja kõik on ravim. Üksnes doos teeb ainest kas mürgi või ravimi”.

Eneseravimisse pelgalt negatiivselt suhtuda pole ka õige, ometi ei tohi seda võtta kui imevahendit kõikide hädade vastu. Mõningatel juhtudel, sealjuures sagedamini kui võiks arvata, päästab õigeaegne arsti poole pöördumine ning kvalifitseeritud arstliku konsultatsiooni saamine mitte ainult tervise, vaid ka elu.