„Pediküür ei seisne ainult varbaküünte kordategemises ja lakkimises, sest paraku leidub jalgadel tihti ka nahapaksendeid, kannalõhesid, sissekasvanud küüsi, haudunud varbavahesid,” loetleb 22 aastat pediküürijana töötav Merle Rattus probleeme, mis vaatavad talle vastu igapäevatöös. Loetelu jalaprobleemidest võiks veelgi jätkata, sest kui käed on kõigile nähtaval, siis jalad on sokkides peidus ja neile hakatakse rohkem tähelepanu pöörama alles siis, kui valu endast märku annab.

Asjatundmatus teeb olukorra hullemaks
Jalad on inimese elus väga raske töö tegijad, nad käivad eluea jooksul keskmiselt maha 160 000 kilomeetrit. Kui siis käimisel kasutatakse ebamugavaid, kitsaid jalatseid, mis pealegi veel kõrgetel kontsadel, ongi tulemuseks sarvestunud nahakiht päka ja kanna all.

„Ise seda eemaldada on ebamugav, kuna nõuab asendit, milleks pole võimelised eakad ja ülekaalulised, ka jalg ei pruugi niipalju painduda,” märgib Rattus.

Kollakaks ja klaasjaks muutunud nahapaksendid, olgu need kas päka all või kannal, vähendavad naha elastsust ja nii tekitavad nahasisesed pinged. Kui neil lastakse olla ega lihvita, tekivad naharebendid või praod. Ulatudes nahakihini, mida läbivad väikesed veresooned ja närvilõpmed, on tulemuseks torkavad valud ja nahapragude veritsemine. Sealt edasi nahapõletikuni on vaid lühike maa, sest paksenenud naha ainevahetus on häiritud, selle ümbruses olev nahk pehmeneb ja bakterid levivad niiskes, halvasti verd läbilaskvates kudedes takistamatult. Asjatundmatu käe all võib nahapaksendit eemaldades hoopis rohkem viga saada, eriti siis, kui kasutatakse valesid tööriistu.

„Mul on olnud meesklient, kes kasutas paksenenud nahast vabanemiseks metallist kalariivi. See on jalgade jaoks väga julm kohtlemine,” ütleb pediküürija. Sarvestunud nahakihi eemaldamine annab vaid ajutise leevenduse siis, kui survekoormus jalatallale jääb ikka alles. Sarvkihi võib eemaldada, aga kui surve jalatallale püsib, tekib sarvestunud koht uuesti.

Valesti lõigatud varbaküüsi ja selle tulemusi näeb pediküürija rohkem kui peaks. Küüne sissekasvamist soodustavad Rattuse sõnul eelkõige küüne valesti ehk kaarjalt lõikamine, samuti halb jalgade hügieen ja ebasobivad jalanõud. „Kui inimene lõikab ise kodus varbaküüsi, ei pruugi ta hästi küüneni ulatuda, kuna ei paindu. Samuti ei teata, et varbaküünt tuleb lõigata otse. Kui siis küüne serv kasvab naha sisse, on tulemuseks lisaks teravale valule ka turse ja põletik, mis võib minna mädanema,” kirjeldab Rattus halvimat, mida võib inimene oskamatu varbaküünte lõikamisega teha.

Vale jalats on kurja juur

Ka valed jalatsid teevad jalgadele, eriti just varvastele liiga. Kui varbad on liiga kitsas jalatsis, võivad varvaste vahed hauduma minna, see on aga soodsaks pinnaseks bakteritele. Eriti suvel kuumaga tuleb iga päev varbavahed üle vaadata, sest hauduma läinud varbavahedesse võib lahtist jalatsit kandes sattuda liivaterakesi ja mustust, mis halvendavad olukorda veelgi.

Kui jalad on terved, piisab igaõhtusest ja igahommikusest hoolikast pesemisest, kuivatamisest ja kreemitamisest. Pediküürijad soovitavad kaks korda päevas jalgu kreemitada, kord nädalas raspeldada ja kord kuus pediküürija juures käia. Siis saab pediküürija öelda, millises olukorras on tallanahk ja ka küüntele on tekkinud paksendeid, mis võivad anda märku küüneseenest.

Meditsiinidoktor Naomi Loogna ütleb Targu Talitajas, et alati ei ole küünte paksenemise põhjuseks seenhaigus, selleks võib olla ka küüneplaadi vigastus. Küüne või küünte kahjustused tekivad mingi eseme kukkumisest varbale, varba äralöömisel või ka selle tagajärjel, kui keegi astub varbale. Mõnikord on põhjuseks ebasobivate jalanõude kandmine.
Professor lisab, et küünte paksenemist mõjutab ka vanus (nahk ja küüned muutuvad vanemas eas kuivaks), aga ka mõned haigused: psoriaas, suhkurtõbi, kilpnäärmetalitluse häired jm.


Diabeetikud peavad olema iseäranis hoolsad

Jalgade eest hoolitsemine peaks kuuluma iga inimese igapäevaelu juurde. Alustada tuleb siis, kui probleeme veel ei ole. Diabeet ise jalgade vigastusi ei tekita, aga oht vigastuste tekkimiseks on haigusest tulenevalt suurem. Veresoonte ahenemine halvendab jalgade vereringet ning närvisüsteemist tulenevad muutused nõrgendavad jalgade tundlikkust. Seetõttu arenevad diabeetikutel jalavigastused aeglaselt ning võivad jääda inimesele endale märkamatuks.

Sagedasemad kahjustused jalgadel on haudunud varbad, naha- ja küüneseen, soolatüükad, konnasilmad, villid.

Diabeetik ei pea käima niivõrd pediküüris, vaid korrapäraselt jalaravi kabinetis jalgu hooldamas, kus teenust osutab selleks väljaõppe saanud õde. Haiglate juurde on loodud jalaravi kabinetid, kus teenust osutavad õed. Haigekassas kindlustatud diabeeti põdevatele patsientidele on teenus tasuta.

Ingrid Karu, Pärnu haigla sisehaiguste kliiniku polikliinilise osakonna vanemõde