Minu lapsepõlves puhastati hambaid pulbriga ja ma mäletan, et kõige enam meelt mööda oli mulle lõhnatu ja maitsetu pulber. Piparmündimaitselist meenutan veel praegugi jälkusega, võib-olla sellepärast, et olen piparmündile allergiline. Hammaste puhastamine oli aga lapsena hirmus tüütu, võib-olla sellepärast, et mul oli hommikuti alati tohutult kiire.

Meeldis värskelt hambasse pandud plommi maitse

Minu esimene hambaarsti juures käimise kogemus oli kohutav. Olin siis umbes kuuene. Mulle oli kogu aeg õpetatud, et lahtise suuga haigutamine on ebaviisakas, aga nüüd käskis mingi tädi mul suu lahti teha! Ma pidin tegema midagi, mis on ebaviisakas ja mul oli kohutavalt piinlik. Aga seda, et hambaarst oleks haiget teinud, ma lapsepõlves ei kogenud. Ma ei kartnud arsti. See vanaproua, kelle juures ma käisin, töötas laitmatult, kuid mulle ei meeldinud ukse taga ootamine. Tohutult ebameeldiv oli puurimise ragisev heli ja see vibratsioon lõualuus, mida puur tekitas. Ka lõhnad olid eemaletõukavad. Nii et lapsepõlves, kui mul oleks olnud valida, kas hambaarst või analgiin, poleks ma kahelnud — analgiin. Ainus, mis mulle meeldis, oli värskelt hambasse pandud plommi maitse.

Eksamile paistes ja loperguse näoga

Koolipõlves ei olnud mul hammastega kuigi palju probleeme, küll aga ülikoolis. Kõige eredamad stomatoloogilist laadi mälestused on mul tudengipõlvest, neljanda kursuse sügissemestri eksamisessioonist. Läksin tegema evolutsiooniteooria eksamit, endal nägu paistetusest maksimaalselt lopergune. Eksaminaator, karm aga kaastundlik professor, pakkus mulle võimalust minna hambaarsti juurde, teha oma suu korda ja tulla mõne päeva pärast tagasi, mina aga vastasin: „Aitäh, professor, aga ma eelistan kannatada, sest lugesin ühe humanistliku antropoloogi raamatust, et pärisinimese intellektuaalsus algab hambavalust.“

Olin eksamiks väga hästi ette valmistunud ja ilmselt aitas eriti kõrgel tasemel mobiliseeruda ka see olukord, nii et professor kirjutas mulle matriklisse „väga hea+“ ja lisas: „Teie kursusekaaslaste õnn, et te ei tulnud eksamile esimesena. Oleksite lati liiga kõrgele seadnud ja teised oleksid ilmselt põrunud.“ See oli üks magusamaid ja edukamaid hetki minu üliloolis õppimise ajal ja mul ei ole siiamaani tekkinud kahtlust, et professor pani mulle hinde lihtsalt kaastundest.
Pärast ülikooli lõpetamist ei tegelenud ma oma hammastega üldse. Polnud aega ja nii langesid mõnedki hambad märkamatult kaariese ohvriks. Ühe hamba kaotamise lugu on eriti värvikas, aga see jääb juba praegusesse aega.

Dagestani tuur lõi esihamba välja

Loomaaias on mul palju sõpru, kõige suurem neist on dagestani tuur Astin. Ta on üsna vana, kuid äärmiselt mehine, nii et tahab kogu aeg turniiri pidada. Isegi minuga. Nii juhtuski, et ükskord, kui me jälle kohtusime, tõusis ta tagajalgadele ja tegi minu poole kummarduse — nii nagu need turniirid ikka käivad –, aga seekord puutus tema laup minu ülalõua vastu nii tugevalt, et lõi mul esihamba välja. Ma ei unusta iial oma esimest visiiti oma praeguses kliinikus, kuhu ma siis läksin ja kus ooteruumis võtsid mind vastu kenad neiud ja imekaunis jutukas kuningpapagoi.
Vähemalt pooled minu hammastest on tänaseks lahkunud jäädavalt, kuid nende eest, mis on alles, hoolitsevad praegused arstid nii täiuslikult, et ma loobun võrdlemast vana ja praegust.