Vähem kui aasta jooksul on tuntud nimeste seast kolm depressiooni tõttu surnud, nende hulgas hiljuti ka dr Sophia Yin, kes mulle ja paljudele teistele eeskujuks ja inspiraatoriks oli. Mind puudutas tema lahkumine eriti tugevalt ilmselt seetõttu, et ma tean, mida ta läbi elama pidi. Ka mina olen käinud selles sügavas mustas augus, millest nii raske välja on ronida. Ja seetõttu, et tegelikult oleks tema lahkumist suure tõenäosusega saanud edasi lükata, kui me vaid oleksime kõigest sellest teadnud.

Läbi kaotusvalu, samal ajal olukorda mõista püüdes, olen jõudnud otsusele, et ma tahan midagi ette võtta. Ma tahan oma kogemusest kirjutada ja seda jagada lootuses, et sellest on abi teistele, kes samuti selle haiguse käes kannatavad. Või nende inimeste lähedastele. Ehk suudan tõsta inimeste teadlikkust depressioonist ja seeläbi kellegi elu paremaks muuta, võibolla hoida ära veel mõne inimese asjatu lahkumise. Mulle endale annab sellest kirjutamine omamoodi jõudu ja tõstab tuju. Jagatud mure on teadupärast ainult poolik.

Depressioon on “psühhiaatriline häire, mis on tingitud närviülekannet mõjutava aine -neurotransmitteri (serotoniin, norepinephrine ja/või dopamiin) funktsioonihäirest,” kirjutab inimene.ee.

Tegemist on haigusega, mis võib vallutada nii inimese vaimu kui keha, võttes ära elurõõmu, mattes mõtlemisvõime paksu lämmatavasse udusse, tuues endaga kaasa ärevuse ja valu, mis võivad olla nii piinavad, et edasi elamisest lihtsam näib “surra, magada, võib-olla undki näha”.
Süütunne, häbi, alaväärsustunne, eneseusu täielik kaotus, võimetus teha otsuseid, unetus, unisus, mäluhäired, tähelepanuvõime kaotamine, kaalulangus või kaalu tõus — you name it! Igaüks neist võib olla sinu ustavaks kaaslaseks, kui sinu juurde on kolinud deprekas. Depressiooniga võivad kaasneda füüsilised sümptomid ja reaalne füüsiline valu.

Mõnikord kaasneb depressioon mõne teise haigusega, mõnikord on ta ise teiste haiguste põhjustajaks. Ei ole üldse harvad juhud, kui depressioon võtab hoopis mõne teise haiguse kuju. Iga inimese puhul on see omanäoline. Statistika ütleb, et depressiooni all kannatab iga 4-5 inimene. Kaugeltki mitte kõik haigusest puudutatud ei oska otsida abi ning 15% haigusjuhtudest lõppevad surmaga. Suur osa diagnoositud inimestest on naised, sest meestel on tunduvalt raskem probleemi tunnistada ja abi otsida. Meeste risk selle haiguse tõttu oma elu lõpetada, on kolm korda kõrgem kui naistel.

“Pole sul häda midagi, võta ennast kokku!” , “Mis sa siin kurvastad, sul on ju kõik olemas ja hästi?!”

Depressiooniga on seotud palju müüte ning seda haigust on sageli raske mõista. Ma olen kokku puutunud arstiga, kellele kontseptsiooni mõistmine üle jõu käis. Mõnikord ei mõista depressioonis inimesed ise ka, et nad on haiged ja et tegelikult ei ole nad ise süüdi selles, et nad ennast nii halvasti tunnevad või et see kõik neile elu üle jõu käib. Mõnikord arvatakse, et depressioon on lihtsalt kurbus või et igasugune kurbus on depressioon — kumbki ei vasta tõele. “Mõtle positiivselt!” on hüüdlause, mis võib aidata tuju üleval hoida keerulises olukorras, kuid nii nagu suhkruhaige ei saa ravida oma pankreast seda verbaalselt tagant utsitades, ei aita depressiooni puhul ainult positiivsetest mõtetest. Tahtejõud on tervenemisel kindlasti oluline komponent, kuid ainuüksi tahtejõuga ennast terveks ei mõtle. Võimetus midagi ette võtta või ära teha võib paista laiskuse või hoolimatusena ja see, kui väga inimene tegelikult püüab ei pruugi üldse välja paista. Samuti ei teata sageli ravivõimalusetest ja sellest, kui oluline abi otsimine tervenemise jaoks on.

Mina olen oma haigusega elanud 13 aastat ja tänu ravile tunnen ma ennast täna päris hästi. Praegu on minu depressioon nagu metsik hobune, temaga on palju vaeva nähtud, aeg-ajalt ta ehmatab ja perutab, kuid enamasti on päris taltsas. Alates 20ndate eluaastate algusest on mul olnud kaks sügavamat madalseisu, mis on mu töö ja teovõime täielikult halvanud ning peotäis mõõnasid, millal ma poolenisti funktsioneerin. Nende vahel on perioodid, kus ma suudan toimida ja tegutseda nagu iga terve inimene. On olnud ka aeg, mil ainus väljapääs väsimusest ja kurnatusest tundus olevat teispoolsus.
Aga ma olen täna siin, olen õnnelik, kahe lapse ema, aktiivne ja teovõimeline inimene. Vahel ehk kõrvaltvaatajale natuke kummaline ja püsimatu, aga kindlasti väärtuslik ja armastusväärne. Ma olen täna siin, sest ma otsisin õigel hetkel abi.

Kallis sõber, kui sulle tundub elu väljakannatamatult raske või kui sul on tunne, et voodist väljatulemine nõuab üleloomuliku pingutust, siis on viimane aeg abi otsida. Kui maailm kaotab värvid ning kurbust, kurjust, hädasid ja õnnetusi näib olevat rohkem, kui rõõmu, kui kaalukausid näivad olevat vaid ühele poole viltu ja see kõik kestab ja kestab ja kestab, siis suure tõenäosusega ei ole asi päris õige. Kui sul on lähedane, kellest on üha raskem sotti saada ja kes näikse elu üleliia tõsiselt võtvat, ole talle toeks ning aita tal abi leida.

Rohkem infot depressiooni kohta ja allikaid abisaamiseks võib leida näiteks:

Üks parimaid kirjeldusi depressioonist, mida ma kunagi näinud olen, on aga võtnud TED Talki kuju.

Armastusega
Anonüümne