Kas arst peab ravima suitsetavat patsienti?

Arst hoiatab haiget suitsetajat: ravist pole kasu, kui suitsetate, ja suunab ta tubakast loobumise kabinetti. Suitsetaja aga ei püüagi halvast harjumusest vabaneda. Miks peaks arst pingutama, kui patsient talle vastu töötab?

Mõni aeg tagasi lõid laineid hästi tuntud Põhja-Eesti Regionaalhaigla neurokirurgi Andres Ellamaa mõtteavaldused joodikute ja suitsetajate ravi ja kunstviljastamise teemadel. Dr Ellamaa näide haiglas suitsuruumi lävepaku äralõikamisest, et ratastooliga ka sisse pääseks, on vägagi ilmekas.

Arvamused, mida siis suitsetajatega teha, kui see otseselt nende tervist kahjustab ja ravile vastu töötab, jagunesid seinast seina. Keegi meenutas, et ka ülesöömine on paljude haiguste põhjuseks — et siis tuleb ka ülesööjate ravi mõttetuks kuulutada, teine arvas, et iga elu eest tuleb arstidel võidelda, vaatamata sellele, mida patsient ise tahab või teeb.

Mina arvan, et kuskilt läheb ikkagi suurte pingutuste piir, kuigi seda on raske kindlaks määrata.

Aga kujutame ette olukorda, kus perearst on haiget suitsetajat hoiatanud, et asi läheb paratamatult halvemaks ja ravist pole kasu, kui ta suitsetamist jätkab. Patsient pole tubakast loobumiseks midagi teinud, haigus süveneb. Patsient jõuab eriarsti juurde, kes tungivalt soovitab suitsetamise kohe maha jätta ja suunab ta muu hulgas edasi tubakast loobumise kabinetti konsultatsioonile.

Mõne aja pärast võetakse patsient haiglasse ja ta suitsetab edasi, konsultatsioonile pole ta vaevunud minema. Alustatakse ravi, suitsetamine on keelatud. Patsient jalutab aga tilgajalaga ikka suitsetama.

Aga miks peaks arst pingutama ja maksumaksja maksma, kui patsient täie teadvuse juures olles nii arsti kui maksumaksja pingutustele aktiivselt vastu töötab?

Kui keegi arvab, et aktsiis katab kõik need kulud, siis eksib ta sügavalt.

Õigus ravi saada? Loomulikult on see olemas. Kuid koos õigustega käivad paratamatult kaasas kohustused, vähemalt siis, kui inimene vaimselt enam-vähem terve on.

Teeks ehk nii, et patsient paneb ravi õnnestumisse oma panuse, vähemalt niipalju, et ta loobub otsesest vastutöötamisest. Suitsetamine võiks olla nii tõsiste ravirežiimi rikkumiste nimekirjas, mis lubab arstil mõttetust ravist loobuda või seda edasi lükata, et keskenduda neile, kes ka ise terveks tahavad saada.