Kas liighigistamise vastu on rohtu?
Higistamine on inimorganismile vajalik selleks, et vältida ülekuumenemist ja säilitada higi nahapinnalt aurustamise kaudu püsiv kehatemperatuur. Samuti eemaldatakse higiga ainevahetuse jääke ja sooli. Alati kui kehatemperatuur tõuseb, hakkavad higinäärmed aktiivsemalt talitlema.
Kui aga tekib kahtlus, et enam ei ole tegu füsioloogilise higistamisega, tuleb pöörduda arsti poole. Vahel on vaja nõu küsida närviarstilt, vahel endokrinoloogilt või nahahaiguste arstilt.
Igasugusele tugevale erutusele reageerivad ka higinäärmed intensiivsema talitlusega. Nii on higieritus seotud hirmust või murest tingitud emotsionaalse stressiga. Seda nimetatakse hirmu- või külmaks higiks.
Raviks mitmeid võimalusi
Liigset higistamist põhjustavad raske füüsiline töö ja treening. Ka kuumad joogid ja teravamaitselised toidud tekitavad mööduvat higistamist. Sellist higistamist võib lugeda füsioloogiliseks.
Liighigistamist tekitavad ka mitmed haigused või nende ravi. See kaasneb kõrge palavikuga kulgevate haigustega, näiteks gripiga. Higistamist põhjustavad mõnikord kesknärvisüsteemi haigused, Parkinsoni tõbi, kilpnäärme liigtalitlus, suhkruhaigus, tuberkuloos, mõningad infektsioonid, pahaloomulised kasvajad, alkoholism, isegi mõni töö- või olmealane mürgistus.
See on ka menopausi kaaslaseks. Kui haiguse ravimisel sümptomid kaovad, kaob ka liighigistamine. Ülemäärast higieritust põhjustavad ka mõningad ravimid (antidepressandid, hormoonpreparaadid).
Liighigistamist on võimalik ravida ning isiklikult pooldan tavapäraseid ja lihtsaid vahendeid.
Peale selle on saadaval higistamisvastased suukaudsed tabletid. Kahjuks on paljude arstide kogemus näidanud, et neil tablettidel on mitmeid ebameeldivaid kõrvaltoimeid (suukuivus, silmade kipitus) ja seetõttu kasutatakse neid harva.
Kes on rikkam, võib tarvitada süstitavaid higistamisvastaseid ravimeid. On andmeid, et need annavad 6–12 kuud kestva positiivse tulemuse. Väga harva rakendatakse ka neurokirurgilist ravi.
Hirmust või murest tingitud liighigistamise korral annab häid tulemusi psühhoteraapia. Selle ravi määrab arst.
Kandke keha eest hoolt
Liigne higieritus võib tekitada ka tüsistusi, põhjustades mõnes kehapiirkonnas higistamisest tingitud haudumust, nahapõletikku ehk dermatiiti, kaenlaaukudes aga sageli higinäärmete põletikku. See soodustab ka naha seenhaiguste teket, sagedamini varvaste vahel ja kaenlaaukudes. Selliste haiguste ilmnemisel tuleb tingimata konsulteerida arstiga.
Higistavaid piirkondi tuleb iga päev vähemalt kaks-kolm korda pesta ja hoolikalt kuivatada. Paikseks raviks kasutatakse antiperspirante või deodorante. Soovitatakse alumiiniumkloriidi sooli sisaldavaid kreeme või geele, mis sulgevad higipoorid korgina.
Deodorandid sisaldavad aldehüüde, näiteks formaldehüüdi, mis ei sobi allergikutele. Uut deodoranti valides määrige sellega väike osa kaenlaalusest. Kui sellega kaasneb kihelus ja/või naha punetus, on parem tootest loobuda.
Jalgade higistamise korral ärge kandke kummijalanõusid, samuti kitsaid vereringet takistavaid jalatseid.
Suvel vältige pealt kinniseid umbseid kingi. Sokkidest ja sukkadest on parimad hästiimavast materjalist puuvillased või villased sokid.
Higistamist vähendavad jalavannid kaaliumpermanganaadi lahuse ja tammekoore keedusega. Selleks keedetakse 500 g tammekoort lahtises nõus 2 l veega, kuni järele jääb 1 l keedust. Sellega tehaksegi jahedaid vanne. Igasuguse liighigistamise korral on soovitatavad õhu- ja mõõdukad päikesevannid ning meresuplus.
Liigne higistamine ei ole üldiselt pärilik, kuid on teatud anatoomilis-füsioloogilised iseärasused, mis on sellistele reaktsioonidele eelduseks.
