Kas luhtunud suhtele aseainet otsides võib tekkida trennisõltuvus?

 (4)
Poksijad trennis
Poksijad trennisFoto: Eero Vabamägi

Värskes ajakirjas Psühholoogia Sinule on artikkel neljakümnendates Virgest, kes leidis siis, kui suhted mehega jahenesid, uue eluarmastuse — trenni. Ta veedab trennis iga oma vaba hetke.

“Mees ei pööranud mulle enam mingit tähelepanu, olin tema jaoks olemas, aga tema läks oma tuppa ja luges, vaatas telerit,” räägib naine. “Voodis polnud ta mind näpuotsagagi juba kaua aega puudutanud. Istusin voodiserval ja ootasin.”

Virge kirjeldab, kuidas ta tühja koha täitmiseks avastas enda jaoks treeningu ja jäi sellest peatselt sõltuvusse: “Tegelikult tunnistan ka ise, et olen trennisõltlane, kes oma üksindusele, masendusele, stressile ja kõigele muule trennist tuge otsib.”

Psühholoog Jorgen Matsi leiab, et tegu pole siiski trennisõltuvusega, vaid probleem on selles, kui inimene ise ennast sõltlaseks peab. Tema sõnul ei paista ülemäärase treenimise epideemiat siiski kuskilt.

Nii et tee rahus trenni ja loe aprillikuu Psühholoogia Sinule numbrist, millal on tegelikkuses mõtet trennisõltuvuse pärast muretsema hakata. Mingil raskel perioodil võib küll trenn olla aseaine mingile puudujäägile su elus, aga see ei tähenda veel sõltuvust.