Inimesed vajavad lihtsate, enesestmõistetavate asjade mõistmiseks sageli ekstreemseid kogemusi. Et millegi väärtust mõista, peame olema selle kord kaotanud või olema olnud selle kaotamisele väga lähedal. Surmaga silmitsi olnutele ei saa maailm enam kunagi endiseks. Kes on vaadelnud oma keha haiglapalatis lamavana kuskilt ülevalt vasakult nurgast, ei suhtu ilmselt kunagi enam oma kehasse hoolimatult.

Kohelda keha kui sõpra on meile õigupoolest üsna võõras. Paremini mõistame hoolitseda maja või korteri – oma kodu eest. Käsitleda keha lähima koduna võib tunduda esiti imelik. Ometi on just keha meie kõige lähem kodu, milles viibime kogu aja siin maa peal. Erinevalt eluruumidest pole meil võimalik seda kulumise korral maha müüa ja uut soetada. Uut keha ei saa mitte ühegi raha eest.

Muidugi võib rahast keha eest hoolitsemisel kasu olla, ent täielikku väljavahetust saavutada pole võimalik. Suhtumine kehasse kui sõpra, kes vajab tähelepanelikku kohtlemist, ei eelda mingisuguseid suuri kulutusi. See tähendab eelkõige teadvustamist, et kui me tahame kauem elada ja seda pealegi võimalikult väikeste kannatustega, peame ise selleks iga päev midagi tegema. Või tegemata jätma.

Keha sõbrana käsitlemast takistab sageli läänemaine orienteeritus pigem naudingule kui õnnele. Neil kahel vahet tegemata püüdleme heaolutunnet, muretsemata kuigivõrd selle pärast, kas see „hea“ meile ka pikemaajalises perspektiivis head teeb. Korraga väga palju süüa võib ju mõne meelest vägagi hea olla, ent keha paneb seda pahaks. Keha annab tegelikult märku, missugust toitu ta vajab, aga me oleme end treeninud seda mitte kuulma.

Keha annab meile ka märku, et ta tahab liigutada, aga tihtipeale ei võta me teda kuulda. Ühest, enamasti istuvast asendist väsinud keha lausa nõuab mõnd painutust ja sirutust, aga liiga sageli me keelame talle seda. Igaüks on kuulnud, et sport on terviseks, aga palju „parem“, st mugavam, on selle lihtsa teadmise ellurakendamine tulevikku edasi lükata. Lähen jooksma homme! Aga kui „homme“ kätte jõuab, siis on ta jälle alles „täna“.

Oma keha märguandeid eirates lepime esialgu väikeste, edaspidi järjest suuremate ebamugavustega. Peavalu vastu võtame pigem tableti kui kingime ajule jalutuskäigu värskes õhus. Ent igasugune valu on keha märguanne, et ta pole sellise kohtlemisega rahul. Valu medikamendiga summutades kõrvaldame tagajärje, et mitte mõelda selle põhjusele.

Keha kulumise esimesed märgid tabavad üldjuhul tervet inimest enamasti kuskil neljakümnendates aastates. Äratundmine, et ei olda enam väga noor, võib mõjuda innustavalt. Alles keskeas ennast liigutama hakkamisel on see eelis, et ei teki võistlusmomenti. Selleks ajaks on inimene enamasti taibanud, et ta ei pea ennast mitte kellegagi võrdlema, ja treenib üldjuhul mõistlikult. Mõistlikum on muidugi head harjumused juba lapseeast kaasa võtta.

Kahekümneselt ei usu me, et saame kunagi nelikümmend. Ja kui isegi saame, mis siis! Neljakümneselt enamik juba usub, et saab kunagi ka kuuskümmend. Kuskil elu keskel on ka viimane aeg otsustada, kas pidada oma kaheksakümnendat sünnipäeva lähedaste seltsis rõõmsa peoga või viibida kontaktituna haiglavoodis. Või olla hoopiski läinud, sest keha ei pidanud vastu. Isegi kui tahaks veel elada.

Halb uudis on see, et keha on nn pika vihaga – ta ei unusta kord tehtud ülekohut. Kunagised liialdused ja hoolimatus enese suhtes võivad tunda anda aastakümneid hiljem. Hea uudis on aga see, et keha sõbrana kohtlema hakata pole kunagi hilja. Sest isegi kui sõber talle osaks saanud kurja ei unusta, võib ta andeks anda. Kui anname talle selleks võimaluse.