Rääkisime ühe kogenud kehalise kasvatuse õpetajaga nii koolielust kui ka laste aktiivsusest. Kui suur tähtsus on lapsevanemal ja milline on kooli roll laste tervislike eluviiside kujundamisel?

Kas oled oma tööstaaži puhul märganud erinevust lastevanemate käitumismallides? On nad muutunud rohkem aktiivsemaks või vastupidi?

Kuna olen koolis töötanud üle 35 aasta, on lapsevanemate käitumismall muidugi muutunud. Muutunud on kogu ühiskonna suhtumine haridusse, kooli, õpetajasse. Jäänud on aga see, et kui õpetaja on autoriteet, siis arvestavad temaga nii lastevanemad kui õpilased.

Läbi aegade on olnud vanemaid, kes sekkuvad koolitöösse liigselt ja ka neid, kes annavad õpetajale oma lapse öeldes: kasvatage temast inimene. Teie näete teda palju rohkem kui mina. Õpetajana olen alati rõõmus vanemate üle, kes on koostööaltid. Kes tulevad kooli, räägivad probleemidest ja koostöös aineõpetajaga leiavad lapsele (mitte endale!) parima lahenduse.

Kehalise kasvatuse õpetajad puutuvad kokku õpilastega, kes oma terviseprobleemide või ülekaalu tõttu ei suuda kõike kaasa teha. Siin on vaja individuaalset lähenemist ja head koostööd kooli ja kodu vahel. Kõige lihtsam on kirjutada vabastus, aga see ei lahenda probleemi. Kasuks tuleb ka hea koostöö perearstiga.

Tore näide oma koolipraktikast: 8. klassi tuli teisest koolist neiu, kes oli ülekaaluline, nõrga füüsisega ja algava skolioosiga. Eelmises koolis oli olnud pidevalt tundidest vabastatud. Kaasas arstitõend täieliku vabastusega kehalisest kasvatusest. Palusin vestlusele nii lapse kui lapsevanema. Selgitasin, et koostame talle individuaalse plaani ja ta osaleb võimetekohaselt kõigis tundides. Lapsevanem oli kategooriliselt vastu ja lubas viia küsimuse Haridusministeeriumini. 8. klassi neiu aga oskab juba kaasa mõelda ja tema soovis muuta senist suhtumist kehalisse tegevusse. Neiu soov jäi vanema soovile peale ja gümnaasiumi lõpuks oli temast sirgunud kena, rühiveata, kaunis ja füüsiliselt heas vormis neiu. Tema ise seadis endale eesmärgid ja viis need ka täide, tundes rõõmu igast väikesest muudatusest. Loomulikult oli vaja neid muutusi märgata ja tunnustada.

Kas huvitutakse sellest, kuidas lapsel koolis läheb? Kui koostööaldid on lapsevanemad õpetajatega koostööd tegema, et oma lapse igapäevaprobleeme lahendada?

Tundub, et algklassides rohkem kui keskastmes ja gümnaasiumis. Kõik sõltub aga suhetest kodus. Kui seal on usalduslik suhe ja omavahel räägitakse, siis on ka probleeme vähem. Tänapäeval on e-kool, kus lapsevanem saab pidevalt hoida end olukorraga kursis. Suhtlemine õpetajaga läbi interneti on muutunud aktiivsemaks ja vahel ka „vabamaks“. Otsesuhe silmast-silma on vaoshoitum, enam kontrollitud.

Milline on praegu lapsevanemate suhtumine — kas lapse probleemides süüdistatakse esmalt õpetajaid või osatakse ka endas süüd näha?

Suhe on alati kahepoolne. Ja nii, nagu teisteski suhetes, on suhtes õpetaja ja lapsevanem. Kui lapsevanem on mõistev, oskab ennast näha, ei süüdista ta kooli, vaid püüab leida lahendust koostöös. Kui aga süüdistab kõiges muus teisi, siis on sama hoiak ka kooli ja õpetajate suhtes.
Lõhet, kui see on, saab lahendada ainult siis, kui mõlemad pooled on koostööst huvitatud. Ja eesmärgiks peab olema mitte enda heaolu vaid lapse käekäik. See aga nõuab aega ja huvi!

Oled ema kahele lapsele ja oled olnud ka mitu korda klassijuhataja. Kuidas oleks emadel-isadel järsku algav raske teismeiga võimalikult lihtne üle elada? Kas sel puhul on võimalik koostööd teha ka õpetajatega?

Murdeiga on igaühel erinev. Lapsevanemal peab olema kannatust ja head närvi, kui see kulgeb valulikult. Tundub, et kui suhted perekonnas on avatud ja korras, on ka lapsel see aeg kergem üle elada. Koostöö õpetajaga on mõistlik, kui vanem teab, et suhted õpetaja ja lapse vahel on usalduslikud. Ja vahel on hea paluda abi ka kelleltki teiselt, kellel on hea suhe lapsega (treener, vanem õde või vend).

Mulle isiklikult tundub, et kokkulepped piiride ja mõistlike piirangute osas on ka vajalikud. Need on vaja eelnevalt kokku leppida. Tähtis on usaldust hoida ja lubadustest kinni pidada.

Kehalise kasvatuse õpetaja ja treenerina puutud kokku igapäevaselt laste (ja tegelikult ka täiskasvanute) aktiivse eluviisi propageerimisega. Kas lapsed teevad trenni? Kuidas on toitumisega lood?

Aktiivse eluviisi propageerimine algab kodust. Kui seal on suhtumine positiivne ja vanemad tegutsevad koos lastega, on olukord hea. Selleks, et saada hea enesetunne, piisab õue minekust ja liikumisest. Kui on loodud lisavõimalused treeningute näol, siis see on pluss. Liiga suur valik
pole ka alati hea, siis „joostakse ühest kohast teise“ ja lõpuks ei tegeleta süvendatult millegagi. Ja tegutsemine peab olema süsteemne! Kui oled võtnud kohustuse, siis ära jäta trenni vahele! Kergliiklusteed, mida tuleb järjest juurde, on hea võimalus lisakulutusteta end treenida!

Ja isiklik eeskuju on ka mõjus. Kui õpilased näevad ja teavad, et sa ise oled aktiivse eluviisiga, positiivne, toetav, siis tulevad ka kaasa.

1. Leia võimalusi tegelemiseks, mitte põhjusi mittetegelemiseks!
2. Pole halba ilma, on vale riietus!

Need kaks motot on need, mida püüan sisendada oma õpilastele.

Ka toitumisharjumused saavad alguse kodust. Hommikuti ei sööda, sest puudub harjumus, magatakse viimase hetkeni. Vahel tundub, et minnakse lihtsama vastupanu teed — poolfabrikaadid, ebatervislik toit. Toitumine on sagedasti ühekülgne, juuakse magusaid jooke.

Toitumisharjumusi kujundab ka koolitoit, aga see ei ole paljuski veel selline, nagu sooviksime. Koolitoit ei maitse, kuna pole harjutud selliseid toite sööma… Palju sõltub toitlustajast, ka tasuta toidu hind on väike suurteks muutusteks.

Millal on õige aeg oma lapsele tervisliku eluviisi pisik “sisse süstida”? Kuidas algust teha?

Laste tervislike eluviiside kujundamine algab siis, kui naine mõtleb emadusele. Ka rasedusaegne tegutsemine ja toitumine on olulised! Esimesed kolm eluaastat lapse kujunemisel on väga olulised.

Alustada tuleb ikka iseendast. Ei saa armastada teisi, kui ei armasta ennast. Tunne rõõmu selle inimese üle, kes sulle peeglist vastu vaatab! Ja kui ei rõõmusta, siis arutle enesekriitiliselt, kas oleks ja mida oleks vaja muuta? Ja mõiste tervislik eluviis võib olla ju igaühe jaoks erinev.

Minu motode hulka kuuluvad (soovitan neid ka kõigil teistel järgida):

Liigu piisavalt!
Ole positiivne!
Söö seda, mida keha vajab!
Hoia head rühti!