Kodutohter: vitamiinidega viirusevalves
Tuleb ema või vanaema, harvem isa või vanaisa, apteeki ja kurdab: “Laps on väsinud, ei jõua midagi teha, muudkui haigutab ja tahab magada. Millist vitamiini soovitate?”
Muidugi ei haara proviisor riiulilt huupi mõnda vitamiinikarpi, vaid küsib enne: “Kui vana laps on? Ega ta põe parajasti mõnda viirushaigust? Kas ta tarvitab mingeid ravimeid?”
Liivi Allikas ütleb oma apteekrikogemusest, et sageli tahetakse oma järeltulijat lisavitamiinidega kosutada just antibiootikumikuuri ajal. “See ei ole õige, sest organism on kurnatud ja ka vitamiinide omastamine on raske. Enne peaks ravimikuur läbi saama ja lapsel juba tervis parem olema — alles siis võib teda vitamiinidega turgutada. Antibiootikumidega koos ei tohiks vitamiine võtta ei laps ega täiskasvanu.”
Kui see kõik on teada, tuleb veel uurida, kas vitamiinid võiksid lapsele meeldida rohkem lahuse või tabletina. “Ja soovitamine oleneb sellestki, kuidas vanema rahakott kannatab,” lisab proviisor.
Muidugi võib väsimus ja kurnatus olla ka mõne haiguse või tervisehäire esmane tunnus ega pruugi tulla vitamiinivaegusest. Kui laps on ikka pikemat aega väsinud, peaks sellest kindlasti perearstile rääkima — apteeker võimalikku haigust diagnoosida ei saa.
Teada on seegi, et tubased lapsed on loiumad haiged kui need, kes viibivad vahelduseks värskes õhus ja liiguvad.
Ilusa suve järel tõved platsis
Selle aasta suve lõpp ja sügise algus olid üllatavalt tõverohked.
“Varem arvati, et vitamiine on vaja võtta ainult kevadel, kui pikk sügis ja talv on seljataga, mitte aga suve lõpus, kui on saada värskeid marju, puu- ja köögivilju. Ja kui veel mõelda, milline ilus suvi oli ning kui palju sai supelda ja ennast karastada! Aga kohe septembrist olid inimesed haiged,” pani proviisor tähele apteegis käijate järgi. “Ikka on nii, et kui tuleb mingi viirusepuhang ja organism on nõrk, siis on kohe ka haigused platsis. Esimesena jäid haigeks lasteaialapsed, järgmisena koolilapsed — nemad tõid viiruse koju vanematele.
Kurguvalu ja nohu algasid sel aastal pihta juba kooli alguses. See oli ikka väga vara, tavaliselt nii ei ole. Mis näitab, et me sööme tänapäeval teistmoodi kui varem ning meie organism ei omasta toidust niipalju vitamiine ja mineraalaineid kui tarvis. Või on valitud selline toit, mis ei sisalda vajalikul määral vitamiine, ja neid peab juurde võtma.”
Asjata pole vaja meelde tuletada tõsiasja, et päike on küll terviseks, ent selle käes liigne praadimine teeb peale naha kurja ka immuunsüsteemile — selmet päikesest pikaks pimedaks ajaks jaksu koguda, muutub organismi kaitsevõime hoopis nõrgemaks.
Hautatult mitte, värskelt — palun väga!
Kui ikka teatud toiduaineid üldse ei söö või saab organism neid liiga napilt, siis pole loota ka küllaldaselt vitamiine — need ei kuku ise taevast alla.
Kolme lapse emana teab Liivi Allikas omast käest, et väiksemad ei pruugi sugugi süüa seda, mida täiskasvanud tervislikuks peavad. Ei aita siin hirm ega arm. Kui veel lasteaias ja koolis tervislikku hädapärast süüaksegi, siis juba ainuüksi kaalikalõhn koduuksest sisse astudes lükkab tagurpidikäigu sisse.
“Eks see ole nii, nagu peres on harjutud sööma, kuid üldiselt lastele hautatud kaalikas-porgand-kapsas ei meeldi — see panebki põgenema. Aga kui köögivilju niisama lauale lõigata, siis värskelt need maitsevad. Siis tulebki lapse soovidele vastu tulla ja valida just see variant,” soovitab Liivi Allikas ja lisab: “Eks minu peres ole nagu kõigil — üks laps sööb ühte ja teine ei söö teist. Aga olen tähele pannud, et vanusega toitumisteadlikkus kasvab. Näiteks kui mu tütar algklassides lausa vihkas brokolit, siis praegu on see üks tema lemmiktoite.”
Küllap on lasteaiapõnnile ja algklassijütsile raske selgeks teha, et puu- ja köögivilju tuleb rohkem süüa sellepärast, et sealt saab vitamiine. “Tõepoolest, selles eas ei seostata söömist vitamiinidega — peaasi et toit oleks maitsev. Enamiku lastega on nii: kui enesetunne on hea, ta on terve ja rõõmus, siis ei saa ta aru, miks peaks hakkama äkki sööma porgandit, mis sisaldab näiteks A-vitamiini, mida on silmadele väga vaja. Tal on täiesti ükskõik, sest tal on silmad niikuinii korras. Pigem siis pöörata asi nii, et porgand on hammastele hea ja maitseb ka hästi.”
Siin võib olla põhjuseks ka halb kogemus põnnipõlvest, kui pärast mõne toidu söömist hakkas paha. Näiteks kirjutas üks lugeja, et tema gümnaasiumis käiv tütar ei salli sibula lõhnagi pärast seda, kui talle väikesena köha vastu sibulaga mett anti ja see südame pahaks tegi.
“Minul endal lapspõlvest selliseid halbu mälestusi ei ole, üldjuhul olen kõigesööja,” ütleb Liivi Allikas. “Aga mis mulle ei istu, on just seesama hautatud kaalikas — lihtsalt ei maitse. Püüdsin küll teha norrapärast kaalika-kartuliputru, kuid ka see ei tahtnud alla minna. Aga toores kaalikas — palun väga!
Kui juba täiskasvanutel on sellised söömisiseärasused, siis kuidas lapsedki teisiti saavad. Kui lasteaiarühmas või klassis on kakskümmend last, ei saagi kõigile meeldida hautatud kaalikas. Tean, et koolilõunaks pakutakse ka tatart, mis on väga tervislik, kuid kõik seda ei taha. Ja kui ka veel õpetaja ütleb, et tatrapuder talle ei maitse, siis on hurraa: “Kui õpetajale ei maitse, siis ei pea ka meile maitsema!“”
Väsimus annab esimese signaali
Muidugi tekib vanemal küsimus: millest aru saada, et võsukesel võib vitamiine vajaka jääda? Vitamiinide arvestustabelit ju keegi ei pea.
Proviisori enda noorim laps käib viiendas klassis. “Mina annan talle vitamiine siis, kui ta on päevast päeva väsinud. Loomulikult väsib pärast pikka koolipäeva, trenni ja veel kodus õppimist ära iga laps. Aga kui ta tuleb koolist kell kolm-neli koju ning juba siis hakkab diivani peal nii-öelda aelema ja ütleb, et ta ei viitsi, on nii väsinud, tal on paha, siis sellest saab iga vanem aru, et laps on kuidagi teistmoodi kui tavaliselt. Hommikul ei jaksa üles tõusta, tahaks muudkui magada. Üks asi on see, et ta ei viitsi ärgata, aga siis on ta ka kuri ja pahur. Nii et väsimus on esimene tundemärk, mille puhul võiks vitamiine juurde anda.”
Proviisor toonitab, et vitamiini tasub võtta ikka vajadusel, mitte ilma ja aastaaja järgi. “Me ei saa võtta nii, et nüüd on veel vitamiinirikkaid kodumaiseid õunu-kapsaid-kaalikaid ja seetõttu pole lapsele vaja vitamiini anda. Ega ta taha siis ka päevast päeva kapsast-kaalikat süüa, ja nendest ei saa ka kõiki vitamiine kätte. Kui ikka laps on väsinud, siis on vaja lisaturgutust.”
Vitamiine väiksemale ja suuremale
Käsimüügist võib apteeker kompleksvitamiine pakkuda kolmeaastasele ja vanemale lapsele, sellest allapoole ainult arsti soovitusel. Isegi siis, kui vanemal on mingi lahustuv oma vitamiin ja ta mõtleb, et annaks pisikesele ainult linnunokatäie?
“Ei, kindlasti mitte, sest täiskasvanu vitamiinides on vitamiinid ja mineraalained hoopis teises kontsentratsioonis kui lapse omades,” selgitab Liivi Allikas. “Kui räägime lapse vitamiinide võtmisest üldiselt, ei pea ma silmas D-vitamiini, mis on beebivitamiin ja mida arstid soovitavad anda juba esimesel eluaastal. Seda saab käsimüügist ja see on tähtis beebi arenguks. Muidugi on D-vitamiin tähtis ka täiskasvanule, kas või imiku emale endale. Meie sügised on pimedad ja talved pikad — tegelikult peaksime kõik D-vitamiini lisaks sööma. See ei ole vajalik ainult kasvamiseks, luudele, vaid uuemad uuringud näitavad, et D-vitamiin aitab ka väsimuse vastu, tõstab meeleolu ja annab parema enesetunde.”
Enamasti on lapse vitamiinid mõeldud 3.-10. eluaastani (viimane kaasa arvatud). Nendes on just väikesele inimesele sobiv koostis ja kogus vitamiine ning mineraalaineid. “Erinevatel variantidel on juures ka kalaõli ja oomega-3-rasvhapped. Need on eriti head aju, mälu ja keskendumisvõime stimuleerimiseks,” selgitab proviisor. “On soovitatud, et kui lapsel on tähelepanuhäired ja ta ei suuda keskenduda, siis oomega-3 aitab. Proovisin seda kord ka oma poisi peal, aga ei mäleta täpselt, kas aitas. Tema hinded läksid küll paremaks, aga ei tea, kas see oli tänu oomegale või pöörasin talle ise rohkem tähelepanu. Küllap oli kasu mõlemast koos.”
Kas eelistada närimistablette või siirupit, millist looduslikku vitamiinikosutust on võimalik apteegist leida ning kuidas ja kui kaua vitamiinikuuri lapsele teha, sellest võid lugeda 2011. aasta novembrikuu Kodutohtrist.
