Kõik on teisiti kui 30 aastat tagasi: mitte kedagi ei pane enam imestama, kui tütarlaps ei oska midagi muud valmistada kui võileibu
Püha toit
Söögi keeldudel (tabudel) on niivõrd iidsed juured, et me ei suuda alati läbi tihedate usuliste interpretatsioonide jõuda „ratsionaalsete“ seletusteni, miks see või teine toit on keelatud või pühaks kuulutatud.
Toiduga seotud usulistel traditsioonidel on mitmeid suundi.
1. Ajutiste piirangute süsteem (näiteks paastuajad kristluses).
2. Otsesed keelud ühtedele või teistele toiduainetele (sealiha islami ja judaismi uskudes, loomaliha hinduismi puhul).
3. Teatud toitude kuulutamine „pühadeks“ (armulaua vein ja leib sakramendis) või söömise protsessi enese „sakraliseerimine“ (ühise söömaaja rituaalid).
Kõikidel nendel juhtudel muutub söömise protsess füsioloogilisest vajadusest inimese teadvuse ja käitumise kontrollimise protsessiks.
Psühholoogilisest vaatepunktist lähtudes seob see süsteem tihedalt teatud gruppi kuuluvaid inimesi ning eraldab samaaegselt ülejäänud ühiskonna gruppidest. Kõige selle tulemusel kinnistub see kindlalt konkreetse inimese maailmavaatesse ning tema arusaamisse iseendast.
Sotsiaalne dieet
Erinevate kihtide ja erineva pärandi esindajad on alati erinevalt toitunud. Ajaloolased on kindlaks teinud, et alamad kihid olid „sunnitud taimetoitlased“. Nende toidulaual oli enamasti taimne toit. Liha võisid nad endile vaid suurte pühade ajal lubada. Kõrgemates kihtides oli aga liha söömine igapäevane asi. Selge, et selline puhtalt majanduslik erinevus ei saanud jätta mõjuta suhtumist „kalli toidu“ kasutamisse. See muutus heaolu sümboliks. Olukorra koomilisus on aga selles, et tänapäeval on see „püramiid“ ümber pööratud. Nüüd saavad just sotsiaalse tipu esindajad süüa lihtsat ökoloogiliselt puhast toitu ja ka täisväärtuslikku taimetoitu.
Täna sõltub meie kulinaarsete soovide ulatus eranditult meie sissetulekutest. On tekkinud kiht inimesi, kes mõõdavad oma heaolu taset selle „maitsvaga“, mida nad saavad endale lubada. Kui satud siis sellisesse seltskonda, käib jutt kindlalt selle ümber, kes mida on söönud ja joonud. Jutt ei käi siin gurmaanlusest, vaid varjatud kiitlemisest oma rahakoti paksusega. Muide, siit saavad tuule tiibadesse ka terved kallite restoranide ketid maitsetu toidu, ent „eliitköökidega“.
Globaliseerumise produktid
Kõige järgi otsustades oleme paljudes eluvaldkondades suhteliselt kiiresti liikumas vaheldusrikkuse vähenemise poole. Toituminegi muutub universaalseks. See on küllalt mugav asi — sattunud ükskõik millisesse riiki, võib alati kindel olla, et leidub kindlasti tuttavat toitu. See on aga oluline, alates gastronoomilistest eelistustest lõpetades ohutuse tunnetamisega.
Seoses globaliseerumisega on tekkinud ka uus toitude sümboolika liik — ülemaailmselt populaarne ja kõikjale laienenud toit, mis paljudele on juba regiooni „tsivilisatsiooni“ tunnuseks. McDonalds, pepsi ja Coca-Cola pole juba ammu lihtsalt ameerikaliku elulaadi sümbolid, vaid lausa kogu kaasaegse tsivilisatsiooni tunnusmärgid. Ning selliste toitude–sümbolite nimekiri aina pikeneb.
Nälja võim
Eriline teema on nälja kasutamine allutamise ja inimese tahte hävitamise vahendina. Piisab, kui lugeda koonduslaagrites ja Gulagis viibinute mälestusi, et mõista, kui võimas allutamise vahend on nälg. Inimesi võib sel moel viia lausa loomade tasemele.
Teatud tüüpi ainevahetuse puhul suhtub inimene nälga rohkem psüühiliselt kui füüsiliselt. Väga heaks näiteks on lapsed, kellel muutub süües lausa silmnähtavalt tuju ja isegi iseloom — jonnivatest, unistest ja lausa jõuetutest tegelastest saavad reipad ja elurõõmsad jõnglased.
Moodne toitumine
Meie linnastunud kiire elu on viinud selleni, et hakkavad kaduma traditsioonilised kodused toiduvalmistamised, ei tehta enam hoidiseidki. Kõike võib ju poest saada! Oleme usaldanud omad ülesanded professionaalide kätte. Aina sagedamini kasutame poolfabrikaate. Ning mitte kedagi ei pane enam imestama, kui tütarlaps ei oska midagi muud valmistada kui võileibu. Kuigi veel 30 aastat tagasi oli oskus maitsvat süüa teha üks omadus, mida peeti abieluturul vägagi oluliseks.
Üha sagedamini tähistatakse ka tähtpäevi ja pühi restoranides. Tasapisi kaob selliste ettevõtmiste esialgne tähendus — põhjus kutsuda kodus kokku kogu „suur ja sõbralik pere“. See moment peegeldab ilmekalt üldist sugulussidemete nõrgenemise tendentsi. Vastavalt tehniliste võimaluste kasvule on suhtlemine ise kaotamas oma väärtust.
Ning tulebki välja, et selles, kuidas me sööme, peegelduvad kui peeglis kõik meie kaasaegse elu plussid ja miinused.
Allikas: Psihhologia, juuni-juuli 2016
