Kopsude hämmastav maailm: kõik, mida sa õhupuuduse kohta teadma pead

 (1)
Kopsude hämmastav maailm: kõik, mida sa õhupuuduse kohta teadma pead
Foto: Shutterstock

Kas sul on kunagi olnud hingamisteede probleeme? Tõenäoliselt on. Umbes pooled elanikud tunnistavad uuringutes, et nad on kannatanud vähemalt korra hingamisraskuste all.

Õhupuudus 50 protsendil kõigist sakslastest? Kas see on võimalik? Enamik neist vastanutest on vägagi terved. Kas siin pole ehk mingi segadus? Kas pidasid ehk silmas „hingetu”? Kas miski „röövis” sult õhu? Võib-olla sa hingeldasid või hingasid raskelt? Mis tõstatab küsimuse: mis see õhupuudus siis tegelikult on? Kas on mingi vahe kopsuhaige hingamisraskuste ja tippsportlase hingeldamise vahel? Muidugi. Ainult et kas seda on võimalik ka tõestada? Siinkohal läheb asi keeruliseks.

Õhupuudus (meditsiinis: düspnoe, tuleb kreeka keelest ning tähendab halba või rasket hingamist) on tunne, puhtalt subjektiivne tunne, mille jaoks ei ole olemas objektiivset mõõtevahendit. Millal ja kui tugevalt keegi tunneb õhupuudust, otsustab ta ise. Ja kõik. On treenimata inimesi, kes tunnevad tugevat õhupuudust juba minimaalse füüsilise pingutuse korral, kuigi nad on objektiivselt võttes täiesti terved. Ning vastupidi, kopsuhaiged suudavad harjuda teatava õhupuudusega, nii et see ei häiri eriti nende igapäevaelu. Hingamisraskused on nagu valu: keegi kolmas seda ei tunne.

Kuigi õhupuuduse intensiivsus ei ole objektiivselt mõõdetav, tunneme tänapäeval mõningaid hingamishäireid põhjustavaid mehhanisme. Need mehhanismid on tihedalt seotud hingamise reguleerimisega ajus. Mis on ka selge: õhunälja ja õhupuuduse bioloogiline tähendus on seotud hingamisaktiivsuse kohandamisega füüsilistele vajadustele.

Seotud lood:

Kuid mitte igasugune nõudluse suurenemine ei käivita automaatselt õhupuuduse tunnet. See juhtub ainult siis, kui lisavajadust ei ole võimalik katta intensiivsema hingamisega. Sellisel juhul vallandab see mittevastavus aju emotsionaalsetes keskustes emotsionaalse reaktsiooni ja õhunälg muutub õhupuuduseks.

See peaks sulle vastupidavusaladelt tuttav olema. Seni kuni lihasenergia metabolismist vabanevat süsinikdioksiidi saab kopsudest eemaldada kiirenenud hingamise abil, ei tunne sa tõelist õhupuudust. See muutub alles siis, kui saavutatakse taluvuspiir: kui hingamis­mahtu pole enam võimalik suurendada, koguneb verre süsinikdioksiid ja veri muutub happeliseks.

Aju kontrollkeskus teab ainult ühte vastust liighappelisele verele: tuleb veelgi rohkem, veelgi sügavamalt hingata! Kuid see pole enam võimalik, hingamis­pump on saavutanud oma maksimumi. Aju jaoks on see nagu tema kõrgeaususe solvamine. Kas ma ei väljendanud ennast piisavalt selgelt? Kas keegi seal all üldse kuuleb mind? Miks ei täideta minu käsku „Rohkem!”? Aju ei muutu siiski koleerikuks ega karju oma töötajate peale, vaid tekitab lihtsalt halva tuju: negatiivne tunne lõpetab füüsilise aktiivsuse. Õhupuudus ei ole seega midagi muud kui emotsionaalne vastus käsu mittetäitmisele.

Aju ja hingamislihased on teineteisest lahutatud. Sama mehhanism põhjustab õhupuuduse teket ka kopsuhaigetel patsientidel – seda küll palju madalamal tasemel. Kui kopsukude on kahjustatud, ei suuda hingamispump mõnikord isegi mitte puhkeseisundis aju juhiseid korralikult täita. See ei jää märkamatuks: kopsukoe tüveandurid teatavad ajule kõikidest puudustest. Hingetõmme hingetõmbe järel. Kui aju hingamiskeskus käsib: „sügavalt”, „pealispindselt”, „tugevalt”, „aeglaselt” või „kiiresti”, annavad tüveandurid tagasi­sidet, kas hingamislihased ja kopsud nii ka tegid. Kui aju tahtis „sügavalt”, aga sai ainult „pealispindse”, sest kopsud on näiteks armistunud ja ei suuda korralikult kaasa liikuda, tekib probleem: õhupuudus.

Ka tugevast ülekaalulisusest tulenev õhupuudus on sellega selgitatav: kõhurasv surub vastu diafragmat ega lase kopsudel sissehingamise ajal laieneda. Aju soov ja kopsude tegelik laienemine ei sobi kokku. See on umbes nii nagu põhikoolis peetavate noortemängude palliviskel: suured ambitsioonid, teatraalne hoovõtt – ning läbikukkunud sooritus. Planeeritud kolmekümnest meetrist saab kolm. Aju arvab, et teda ümbritsevad idioodid. Palliviskel ta nutab, hingamisel tabab teda paanika. Seda ka põhjusega. Sest erinevalt palliviske eest nigela autasuna saadud osaleja diplomi asemel ähvardab hingamishäire puhul ehk koguni eluohtlik seisund.

Kui soovid teada, mis tunne on põdeda raskekujulist astmat või KOKi, tee lihtne katse: hoia nina kinni ja hinga mõnda aega suu kaudu läbi peenikese plastkõrre. Vastik tunne, kas pole? Aju ja hingamisteede lihased tõmbavad meeleheitlikult õhku läbi kõrre, kuid saavutatud hingamissügavus ja kopsude laienemine on minimaalne. Ei kulu kuigi kaua aega, ja sa satud paanikasse. Sa võid selle katse igal ajal lõpetada. Päris patsient ei saa seda teha. Tema peab seda kauem taluma. Mõnikord isegi sellega elama. Kas see on võimalik? Jah, kui teisiti pole võimalik. Mingil määral on abi ka harjumisest.

Õhupuuduse sümptomi psüühilis-emotsionaalne tasand on väga individuaalne. Siinjuures tõlgitakse kuiv keemiline või mehaaniline info tundeks. See tõlkimine toimub aju tundekeskuses ehk limbilises süsteemis. Limbiline süsteem mitte ainult ei tõlgi signaale, vaid ka tõlgendab ja hindab neid. Kui ohtlik saadud info on ja milline on õige vastus? See võib ulatuda täielikust eiramisest kerge ebamugavustunde ja puhta paanikani välja.

Eelkõige pikemaajalise õhupuuduse korral arendab aju välja emotsionaalseid tõlgendamis- ja lahendusstrateegiaid. Neisse voolab kokku kogu isiklik tasand koos kõigi kogemuste ja mälestustega. Sama suur hapniku­puudus võib ühe isiku puhul esile kutsuda minimaalse õhupuuduse, teise puhul aga vallandada tugeva paanikareaktsiooni. Milline see reaktsioon on, selle üle otsustab ainult limbiline süsteem. Nii on seletatav ka positiivse mõtlemise efekt hingamis­puudulikkuse tugevuse tajumisele.

Kuid võimalik on ka negatiivne võimendamine: depressiooni põdevad KOKi patsiendid tajuvad oma õhupuudust oluliselt tugevamalt kui depressiooni mittepõdevad KOKi patsiendid – isegi juhul, kui nende kopsufunktsioon on objektiivselt võttes parem. Kroonilise hingamispuudulikkuse korral esineb sageli kohandumis­efekt: õhupuudust tajutakse aja jooksul vähem intensiivselt, nii et pidevat häireolukorda ei teki.

Ka vältiv käitumine on üks hingamispuudulikkuse tüüpilisi tagajärgi. Tegevusi, mis kas põhjustavad või tugevdavad ebameeldivat õhupuudust, hakatakse alateadlikult vältima. Nii on seletatav ka paradoks, et mõned rasket kopsuhaigust põdevad patsiendid samahästi kui ei taju õhupuudust: hirmust selle ees püsivad nad täiesti liikumatult – ja satuvad seeläbi ohtlikku mugavustsooni.

Vähimagi kehalise pingutuse korral tekkiv õhupuudus vallandab saatusliku allakäiguspiraali, mille lõpus on kehaline mandumine, isolatsioon, depressioon, invaliidsus ja hooldevajadus. Kõigist sümptomitest on õhupuudusel elukvaliteedile kõige suurem mõju. Kuidas seda leevendada või kuidas sellega toime tulla – see on õhupuuduse all kannatajate jaoks elutähtis küsimus. Vältiv käitumine võib olla küll mõistetav, kuid on kontraproduktiivne. Eriti just hingamispuudulikkuse all kannatavad patsiendid peaksid aktiivsed püsima, et elada paremat ja pikemat elu. Aktiivne olemist aktsepteeritakse siiski vaid juhul, kui sellega seotud õhupuudus on veel kuidagiviisi talutav.

See eeldab tundlikku lähenemist individuaalsetele piiridele, patsiente ja nende omakseid sealjuures liigselt koormamata. Esikohal on hingamispuudulikkuse parim võimalik ravi. Kus vähegi võimalik, tuleks puudulikkuse seisundeid leevendada.

Hapnikupuudust saab vähendada hapnikuteraapia abil. Hingamisteede ahenemisest tulenevat hingamispuudulikkust, nii nagu see esineb astma või KOKi puhul, saab leevendada bronhe laiendava teraapia abil. Ka kaalu langetamine kergendab paljude ülekaaluliste patsientide puhul hingamist. Hingamisteraapia vähendab hingamist raskendavaid bronhide eritisi. Süstemaatilised hingamisharjutused tugevdavad vahelihast ja hingamise abilihaseid ning suurendavad sel moel hingamispumba efektiivsust. Raskelt haigete patsientide puhul kergendab hingamislihaste tööd hingamisaparaat. Kuid ka need meetodid ammendavad end mõnede patsientide puhul millalgi. Mis siis saab? Kui hingamishäireid esilekutsuv funktsioonihäire pole enam ravitav? Sellisel juhul üritatakse puudusi kinni mätsida.

Isegi kui pole enam võimalik bioloogiat mõjutada, saavad arstid ikkagi veel sümptomit varjata. Sealjuures on abiks rahustid ja valuteraapiad, rasketel juhtudel ka morfium. Mõnikord võib juba kerge rahustamine imet teha. Sest ka hirmust tulenev kehaline stress kulutab energiat ja hapnikku. See lisavajadus langeb sellisel juhul ära.

Ravimid, mis aitavad summutada ajus õhupuuduse tunnet, alandavad samas ka hingamismotivatsiooni. Sellisel juhul tuleb olla äärmiselt ettevaatlik, et tabada täpselt punkti, kus hingamispuudulikkus on piisavalt leevendatud, kuid hingamismotivatsioon ja teadvus pole veel liiga tugevalt alla surutud. Kui palju õhupuudust on veel kuidagiviisi talutav, peab ütlema patsient ise.

Raskelt haiged ei karda midagi rohkem kui valu ja õhupuudust. Õnneks on õhupuudus enamiku patsientide puhul ühekordne või mööduv kogemus. Kuid rahutust tekitav on see igal juhul. Millal on õhupuudus haiguslik ja millal ollakse lihtsalt hingetud? Millal on koormusest tulenev õhupuudus normaalne? Kas oled hästi treenitud või vihkad sporti? Millise koormuse juures? Kas juba kaks trepiastet üles minnes või zumba-trenni lõpuks? Millal on põhjust muretsemiseks? Siinkohal eksisteerib paar rusikareeglit.

Akuutse, äkki esilekerkiva hingamispuudulikkusega, eriti kui see esineb rahulikus olekus, tuleks alati arsti poole pöörduda, et välistada mõnd rasket haigust. See võib sõltuvalt vanusest ja riski­faktoritest olla näiteks esmakordne astma, trombist põhjustatud kopsude verevarustuse häire (kopsuemboolia) või südamehaigus (rütmi- või verevarustushäire).

Sageli kujuneb hingamispuudulikkus välja aeglaselt, kuude või aastate jooksul, ning esineb eelkõige koormuse korral – kas see on alati haiguslik? Kindlasti mitte. Tihtipeale on see vaid vähese treenituse tagajärg. Ka siin on oluline arvestada vanuse ja riskiprofiiliga.

Rusikareegel on: lihtsad igapäevased tegevused, nagu pesemine, riietumine, aga ka kerge treppidest käimine või hoogne kõnd tasasel maal, ei tohiks mingis vanuses õhupuudust tekitada. Kui sa pole kindel, kas sinu õhupuudus on vanusest tulenev „normaalne” nähtus või haiguse sümptom, mine arsti juurde. Viimane saab tihtipeale juba lihtsa kopsufunktsiooni kontrolli abil selgust tuua. Kui see ei aita, saab kopsuarst koormustesti abil välja selgitada, kas tajutav õhupuudus on tingitud vähesest treenitusest või on tõepoolest tegemist kopsu- või südamehaigusega. Meeldiv kõrvalmõju selle juures on see, et trennivihkajate jaoks on see uuring tihtipeale raviva iseloomuga. Seistes silmitsi iseenda objektiivse sooritusvõime(tuse)ga, hakkavad paljud uuesti kerget trenni tegema. Neile, kel kopsud terved, annab koormusest tulenev õhupuudus hoopis uue, positiivse dimensiooni, võimaldades kogeda iseenda keha. Või, kui kasutada liberaalide kõnepruuki, tunda rõõmu tegemisest. See pole iseenesestmõistetav. On inimesi, kellel ei ole nii hästi läinud. Kopsuhaigete jaoks saab õhupuudusest eluaegne karistus.

Katkend Kai-Michael Beehi raamatust "Kopsude hämmastav maailm".