Ometi levib arvamus, et selle vapustava mugavuse eest tuleb meil maksta oma tervisega. Kui põhjendatud see hirm on?

Kas mikrolained mõjutavad aju?

See on peamine mobiiltelefonidega seostuv hirm. Elektromagnetilise kiirguseta toime ei tule, vastasel korral ei hakka telefon lihtsalt tööle. Mida kõike ei kirjutata sellest salakavalast kiirgusest! Võimalikke hädasid on tohutult — nõrgamõistuslikkusest ajukasvajani välja. Kas uskuda seda kõike või mitte?

Teadlased pole tänini leidnud vastust küsimusele, kas mobiilist lähtuvad elektromagnetilised lained on kahjulikud või mitte. Kuigi uuringuid selles vallas on tehtud rohkem kui küll.

Ühed spetsialistid tõestavad agaralt, et telefonitsi rääkides loob telefoni kiirgus peaajule mikrolaineahjuefekti ning provotseerib ajukasvajate arengut. Teised kummutavad seda teooriat sama kindlalt. Igale argumendile leitakse väga kiiresti vastuargument.

2001. aastal alustati Suurbritannias maailma suurimat (ja seni ainsat) mobiilsete telekommunikatsioonide ohutu kasutuse programmi (MTHR). Projekti üheks ülesandeks on koguda infot, mis puudutab mobiiltehnoloogiaid ning nende mõju inimesele.

Möödunud septembris tehti esimesed kokkuvõtted. Ja mis selgus? Teadlastel ei õnnestunud mitmesuguste kasvajate tekke puhul välja selgitada olulisi erinevusi mobiile kasutavate ning neid mitte kasutavate kodanike seas. Tegelikult ei saanudki tulemus teistsugune olla. Kuus aastat on liiga lühike aeg vaatlusteks. Et teha järeldusi, läheb vaja 10-15 aastat. Uuringud jätkuvad.

Ma ei suuda öösel uinuda

Sisselülitatud telefon võib põhjustada unetust. Selgub, et meie organism on eriti tundlik nõrkade kiirguste suhtes, aga just nende abil mobiil ooterežiimil töötabki.

Hiljuti teatasid Belgia teadlased ajakirjas „Sleep”, et noorukid, kes võtavad mobiili voodisse, väsivad õppeaasta lõpuks palju rohkem kui nende eakaaslased, kes pole nii väga oma telefonist sõltuvad.

Ega siin polegi midagi imestada. Lapsed peavad öösel magama, mitte üksteisele sõnumeid saatma (just sellega, nagu selgitasid välja Belgia teadlased, „väsinud” lapsed tegelevadki). See puudutab ka täiskasvanuid — kui eirata selliseid olulisi asju nagu ööpäevased biorütmid, on tagajärjed kärmed tulema.

Mis puudutab kiirgust ooterežiimil, siis sellega on lihtne hakkama saada — ära pane telefoni padja alla.

Sõrmed sõnumite saatmisest krampis

Nüüd siis SMS-idest. See on veel üks häda, millega hirmutatakse mobiiliga suhtlejaid — nimelt nn tunnelisündroom, mis on kõikide klahvidega vidinate kasutajate nuhtlus.

Vaata, kui palju inimesi su ümber edastab teateid oma mobiililt. Küllap mitte üks ega kaks. Lõputu teadete vahetamine on saanud harjumuseks, seda enam, et mobiilioperaatorid ergutavad seda spetsiaalsete tariifide ja boonustega. Mõningad „eesrindlikud” kasutajad edastavad üle saja SMS-i päevas!

Pideva klahvidele vajutamisega parema käe ühe ja sama sõrmega (nii toimib enamik kasutajaid) surutakse kokku närvid või veresooned kitsastes kanalites või tunnelites, mis moodustuvad ligamentidest, kõõlustest, lihastest ja luudest. Käed hakkavad valutama, sõrmed muutuvad tuimaks, tundlikkus väheneb — ja tekibki seesama tunnelisündroom.

Mida teha? Kasutada võib põletikuvastaseid salve, hästi mõjuvad soojad vannid meresoolaga ja füsioteraapilised protseduurid (magnet- ja laserravi, elektro- ja fonoforees). Ning … keelata tuleks mobiiltelefoni kasutamine.

Ometi ei teki tunnelisündroom kõikidel sõnumite saatjatel, vaid üksnes sellele kalduvatel inimestel. Oluline on ka see, kas inimesel on kaasnevaid sisesekretsiooninäärmete haigusi — eriti kilpnäärmehaigused ja diabeet. Riskigruppi kuuluvad ka rasedad.

Palju sagedamini areneb mobiilide omanikel tenosünoviit — sõrmede kõõlusetupepõletik. Ravi on ikka seesama — põletikuvastased salvid ja tabletid, füsioteraapia ja peamine — ei mingeid sõnumeid.

Veel üks võimalik tõbi on kirjutamise spasm. Kirjutaja sõrmed kangestuvad ühte asendisse ega allu enam oma peremehe tahtele. Seda nähtust võib täheldada neurootilistel, tasakaalututel inimestel ning noorukitel. Aga just need inimesed on ka kõige agaramad SMS-ide saatjad.

Äkki tuleks SMS-kõnepruuki kasutades küsida sõnumisaatjatelt umbes nii: „MayB U shd stop B4 its 2L8?” („Maybe you should stop before it is too late?”)

Kas mu mäIu muutub halvemaks?

Arvatakse, et mobiili aktiivne kasutamine ei mõju just parimal moel intellektile ja mälule. Ning see on tõepoolest nii. Osa kõige lihtsamaid intellektuaalseid funktsioone usaldame pikemalt järele mõtlemata oma armsale vidinale, mille tulemusel kannatab aga meie isiklik aju.

Mitu telefoninumbrit suudad käigupealt meenutada? Ehk kõigest paar. Aga ülejäänud? Pole meeles… Mobiiltelefonis on äärmiselt mugav säilitada igasugust infot. Ja miks peaks koormama oma pead, kui keskmise telefoniaparaadi mälu on peaaegu et lõputu.

Samal ajal aga väheneb meie aju võime end pingutada ning meelde jätta. Inimesed muutuvad pikapeale tõepoolest masinate pantvangiks.

Psühholoogid on kõigele lisaks jõudnud järeldusele, et sõnumite valimine ja lugemine võtab ajutiselt 10 punkti kasutaja IQ-st. Seda fenomeni on hakatud nimetama infomaaniaks. Pidevalt sõnumeid jälgides ei suuda inimene enam keskenduda oma põhitegevusele — näiteks tööle, mille eest talle ju palka makstakse.

Spetsialistid võrdlevad seda ajutist nüristumist seisundiga, mis tekib pärast unetut ööd. Tuttav seisund kõigile, kes on kunagi elus eksameid ja arvestusi teinud. Tuletage meelde, kui hullusti end vahel tundsid, kui tuli eksamile ilmuda pärast katseid ühe ööga semestri materjal endale selgeks teha. Ega seda vist küll ikka ja jälle korrata ei tahaks!

Kui kojujäänud telefon kõrvus heliseb

Kasutajaid hirmutab ka liigne psühholoogiline sõltuvus mobiilidest. Oleme nii väga kiindunud oma telefonidesse, et lausa ripume nende otsas, mis tähendab, et me ainult ei närveeri, kui neid vajalikul hetkel käepärast pole, vaid hakkame lausa kuulma nende helinat. Tegelikult on see päris tõsine probleem.

Ameerika teadlased on sellele fenomenile nimeks andnud ringxiety (sõnadest ring — helin ja anxiety — ärev soov).

Kogu inimese elu taandub ootamisele, et talle kohe-kohe helistatakse, ta tunneb perioodiliselt telefoni vibratsiooni või kuuleb helinat, kuigi tegelikult telefon vaikib või on üldse koju ununenud.

See on nagu fantoomvalu — kui amputeeritud jäsemega inimestel hakkab äkki valutama puuduv käsi või jalg. Selgub, et telefon pole saanud mitte ainult inimese elu, vaid ka tema keha tähtsaks osaks. Ning sellesse tuleks suhtuda täie tõsidusega nagu igasugusesse maaniasse, olgu see solaariumivaimustus, alkoholikirg või kiindumus Internetti. Ning sellist patoloogilist kiindumust välja ravida on väga keeruline. Ometi võimalik.

Fantoomhelinate ohvrid vajavad eelkõige psühholoogilist abi. Nad ei vaja mitte kitsa ala spetsialisti, vaid sellist, kes aitab vabaneda hirmudest ning liigsest sõltuvusest tähtsatest inimestest ning asjadest.

Probleem ei ole ju mobiiltelefonis, vaid selle omanikus. Täiesti konkreetse hirmu taga „mitte märgata helinat” on tegelikult peidus pelg üksinduse, töökaotuse jms ees. Mobiil on otsekui lakmuspaber, mis toob negatiivsed tunded nähtavale. Ilma telefonita läheksid need inimesed hulluks, kui mees, sõber, naine või laps jäävad olgu või neli minutit hiljaks…

Mobiil ei ole monstrum, vaid kõigest asi, mis aitab hoida sidet välismaailmaga.

Kas mobiiltelefon põhjustab viljatust?

Ka Ungari teadlased on õli tulle valanud. Nende andmetel muutub telefonikasutajatest meestel sperma koostis: spermatosoide jääb kolmandiku võrra vähemaks. Seejuures pole selleks sugugi vaja tundide kaupa telefoni kasutada — piisab, kui seda kantakse vööl või püksitaskus.

Teoreetiliselt võib selline asi isegi võimalik olla, kui võtta arvesse, et telefon eraldab soojust. Sarnane mõju on täheldatav ka sülearvuti kasutamisel — kui hoida seda pikemat aega põlvedel, tõuseb temperatuur 1-1,5°, mis pole just eriti hea jahedust armastavatele spermatosoididele.

Ometi suhtub teadus sellesse kinnitusse võrdlemisi skeptiliselt. Sest ka tervel mehel toimuvad spermatosoidide hulga tuntavad muudatused seemnepurske puhul. Seejuures toimub see paljude faktorite koosmõjul, mida tuleb samuti arvesse võtta.

Seos mobiilide ja viljatuse vahel võib aga siiski olemas olla. Kuid hoopis teistel põhjustel. Pikad telefonikõned on seotud enamasti väheliikuva eluviisiga, kroonilise stressi, vale toitumisega, mis on iseloomulikud nendele, kes on sunnitud kaua ja pingeliselt töötama. Kõik nimetatu — nii eraldi kui ka koos — on juba riskifaktorid. Sel puhul pole ka viljatus mägede taga. Nii et kõik ei sõltu mitte mobiilist, vaid ikkagi eluviisist.

Aga kuidas lastega jääb?

Tänapäeva lapsed, õppinud vaevalt rääkima, hakkavad vanematelt mobiili nõudma. Ja vanemad ostavadki, sest nendele on see telefon vajalikum kui lapsele: nüüd teame alati, kus ta viibib. Seejuures tunneme ka muret — kui on võimalus, et selline telefon on kahjulik täiskasvanutele, siis kuidas mõjub see lapse tervisele?

Itaalias korraldatud hiljutiste uuringute põhjal kannatab 37% itaalia lastest telefonisõltuvuse all. Ka teistes „mobiilimaades” on pilt sarnane. Samas hoiatas Briti Tervisekaitseagentuuri juhataja sir William Stuart, et mobiiltelefonid on ohtlikud just kuni 8-aastastele lastele.

Samasugused hoiatused on kõlanud ka Europarlamendis. Sel moel on erinevate maade meditsiinieksperdid andnud mõista, et mobiiltelefone peetakse potentsiaalselt ohtlikuks seni, kuni pole tõestatud vastupidist. See aga, et lapsed on täiskasvanutega võrreldes hulga vastuvõtlikumad mitmesugustele kahjulikele mõjutustele, on ammutuntud tõsiasi. Nii et siin on, mille üle mõelda.

Igal juhul mõjutavad mobiiltelefonid oluliselt meie elu. Seega võib eeldada, et inimkond neist nii lihtsalt lahti ei ütle, vaatamata kahtlustele ja muretsemisele. Ja kuni juhindume põhimõttest, et „elu on kahjulik, sest selle kätte surrakse”, siis on kõigel, mis kergendab ja lihtsustab sedasama elu, õigus eksistentsile. Pole ju kusagile kadunud televiisorid, pardlid, arvutid ja muud seadmed, mille kahjulikkusest on sama palju räägitud.

Ning iga telefonihelina pärast ei tasu stressi langeda. Lõppude lõpuks, kui elektromagnetilise kiirgusega pole veel kõik selge, siis teisi kahjulikke tegureid saame ise korrigeerida. Unetus, mäluprobleemid ja võimalik, et ka viljatus pole üksnes mobiiltelefonidega seotud, vaid olulisel määral ka meie eluviisidega. Ja just nende muutmisest võikski alustada.

Ohutusreegleid tuleb täita

Enamik eksperte kaldub selle poole, et põhilisi ohutusreegleid tuleks siiski täita.

  • Ära liialt kaua räägi. Mida pikem kõne, seda suurem on kahju võimalikkus. Suhteliselt ohutuks ajaks peetakse 30 minutit ööpäevas.

  • Võimalusel kasuta käed-vabad-süsteemi. See alandab poole võrra telefonide ohtlikku kiirgust.

  • Kui on võimalus rääkida kas mobiiltelefoniga või tavatelefoniga, vali viimane.

  • Ära aseta sisselülitatud aparaati pea lähedale. Parem oleks telefon üldse ööseks välja lülitada.

  • Kuni 12-aastaste laste kontakt mobiilidega tuleks viia miinimumini. Sama käib ka beebiootel emade kohta.

  • Kasuta usaldusväärsete firmade aparaate, ära osta kasutatud telefoni.